Ärge tapke last ajalehega!
Levini hinnangul peaks väljaanne kannatanult küsima, kas ta on oma probleemide avalikustamisest huvitatud. Kui aga tegu on lapsega, siis tuleb nõusolekut küsida tema vanematelt või eestkostja(te)lt. Lapse inim- ja eluõigusi kaitseb ka haigla personal.
Levin meenutab mõningaid juhtumeid, kui ajakirjandus on selles valdkonnas ühe hea tava piiride astunud: näiteks pettust kasutades palatisse trüginud, et pildistada hüljatud last. Ka viimati, kui haiglasse sattus arvatavalt väärkoheldud laps, asusid ajalehed kohe haiglat ründama.
„Iseenesest on ju loogiline, et meedia avalikustab seesuguseid väärnähtusi ühiskonnas,” nendib Levin. „Kuid on olemas ka medali teine pool. Esiteks, lapse hospitaliseerimise ajal ei ole täpselt teada, kas oli väärkohtlemine või seda ei olnud. Teiseks, ainult juurdlusorganeil ja kohtul on õigus süüdistusteks ema, isa või kellegi teise vastu, kes arvatavalt olid süüdi lapse väärkohtlemises.”
Levin pooldab seisukohta, et kuni ei ole selgunud diagnoos ja selgitatud välja tõde juhtunu koht, peaks haigla kommentaarides äärmiselt tagasihoidlik olema või pigem neist üldse loobuma.
Informatsiooni avaldamine peab olema väga vaoshoitud ja ettevaatlik ka kannatanu või patsiendi lähedaste psüühilist seisundist silmas pidades. „On küllaltki sagedased juhtumid, mil pärast rasedust ja sünnitust mõnel naisel vallanduvad tervisehäired, sh ka psüühilised häired, ja selliste emade käitumine võib olla sellistel juhtudel ettearvamatu.”
Levin rõhutab, et haigla ülesanne on eelkõige väikest patsienti aidata. Liigne meediakära paraku võib osutuda saatuslikuks emale ja teistele lähedastele. Teiseks aga tuleb anda võimalus juurdlusorganitel adekvaatselt ja õiglaselt läheneda juhtunule, et lahendada juhtum. Faktid tuleks avalikkusele edastada siis, kui need on kontrollitud ja peavad tõesti paika.
