Mul pole midagi kerjuste vastu, vaid minu arvates on kerjamise olemus muutunud selliseks, et igal nurgal vaatavad vastu petised, kes tegelikult abivajajate hulka ei kuulu. Näiteks Tallinna kesklinnas on tihti näha mustlastest "lonkajaid" ja mingeid allkirjakogujaid, kes tegelikult on tavalised taskuvargad.

Need "lonkajad" on terved inimesed ning nad on kerjamise selgeks õppinud – paistavad välja haledad, et teistes inimestes kaastunnet tekitada. Veel veidramad on need, kes ostukeskuste uste ees kerjavad, endal tõukoer kõrval. Kaasas on silt, et koeral pole süüa.

Selliste petiste tõttu jäävad tõelised abivajajad abita. Mustlased mängivad ka inimeste emotsioonidega, kuna heausklikke tõmmatakse lihtsalt haneks. Mõned aastad tagasi tõestas Pealtnägija eksperiment ära, et taolise kerjamisega võib ajada kokku summa, mis ületab Eesti keskmist kuupalka.

Ise annetan igakuiselt raha abivajajatele läbi sihtasutuste ning usun, et mu raha on läinud õigesse kohta. Küll aga ei taha kuidagi tõusta taskust mu käsi, kui näen lonkavat või põlvitavat kerjust mõne kaubanduskeskuse ees.

Usun, et kerjamise keelustamisega muutuks kesklinn petistest puhtamaks ning see oleks igati positiivne samm ka Eesti turismisektorile.

Lisaks kerjustele, võiks luubi alla võtta ka piraattaksod, millesse turistid ikka aeg-ajalt ära eksivad. Näiteks võiks kehtestada ühesuguse hinna kõikidele taksodele. Siis turistid teavad, et kui maksavad rohkem, on tegemist pettusega.