Peale teist maailmasõda hakkas liiklussurmade arv kasvama kiirelt koos autode arvu kasvuga. Juba 1947. aastal suri liikluses üle saja, 1960. aastal üle 200 ja 1980. aastal üle 300 inimese. Liiklussurmasid oli ka sõjaeelsel ajal, aga nende arvu kohta pole usaldusväärset statistikat.

Kõige mustem oli liikluses taasiseseisvumise aeg, kui liiklussurmade tipptasemeks oli 1991. aastal 491 hukkunut. Sellest ajast alates on liiklussurmade arv langenud seitse korda, kuigi autode arv on pidevalt kasvanud.

Maanteeameti liiklusohutuse strateegialoome juht Alo Kirsimäe siiski
rõõmustamiseks põhjust ei näinud. "2015. aastal hukkus liikluses 67 inimest. Ka üks on palju! 2015 süsteemset muutust liikluskäitumises ei toimunud. Samuti ei kajastu langus õnnetuste ja nendes vigastada saanute arvus," kommenteeris Kirsimäe.

Hukkunute arvu muutus jääb statistilise vea piiridesse, sest üks aasta võib olla erand. Suurt rolli mängis tema hinnangul juhus. Eelnevate aastate keskmisest erinesid eelmisel aastal vaid juuli ja oktoober.

Kahjuks vähenes asulasiseste teede turvalisus. Asulates sai surma 36 protsenti liikluses hukkunutest ja nendest hukkunutest pooled moodustasid jalakäijad.

Maanteed on aga muutunud turvalisemaks. Kõige suurem vähenemine toimus sõidukite omavahelistes kokkupõrgetes surma saanute arvus. Samuti vähenes nädalavahetustel ehk reedel, laupäeval ja pühapäeval hukkunute arv.