Terroriakti ajal Ankaras viibinud eestlanna: meeleavaldajate plakatitest said surilinad, kiirabil oli raske haavatutele ligi pääseda

Päeval, mil Türgi pealinnas Ankaras kärgatas kaks pommi, tegi Ankaras elav eestlanna Eva Ligi Aydoğmuş kodus rahulikult tööd. Terrorirünnak oli talle täpselt sama oodatav nagu lähedase inimese kaotus: ta teadis, et ühel hetkel see juhtub, aga ei teadnud, kuidas ja millal.

Tegin laupäeva hommikul kodus arvuti taga tööd. Umbes kella 11 ajal lõpetasin ja võtsin väikese pausi, valmistasin tassi teed ja istusin selle joomise ajaks uudiseid lugema. Avasin Delfi ja seal oli kirjas, et Ankaras plahvatas pomm. Uudis oli just üles pandud, nii et seal oli kirjas vast kaks lauset. Esimese asjana helistasin abikaasale, kes oli teel tööle. Tema oli autos ja kuulis juhtunust minu käest. Samal ajal telefoni otsas olles avasin Türgi meedia ja lugesin, et pomme oli kaks. Sel hetkel hinnati hukkunute arvuks 30 kuni 50 inimest. Nüüdseks on see arv tõusnud 97-ni ja vigastatuid on üle kahesaja.

Sõbrad nägid kohapealset õudust

Hakkasin läbi helistama sõpru, kelle miitingul olemist pidasin võimalikuks. Üks neist oli just hommikul tundi asendama kutsutud (ta on inglise keele õpetaja nagu minagi). Ta oli üsna šokis, kuna kui teda poleks kooli kutsutud, oleks ta olnud just pommi plahvatamise hetkel seal. Mõne sõbra pereliige sai vigastada. Üks kaotas kaks sõpra. Tuttava tuttav jäi ilma mitmest kolleegist...

Rongijaam, mille ees kaksikplahvatus toimus (pommid plahvatasid paarisekundilise vahega) oli vaid sõjavastase meeleavalduse kogunemispaik. Sealt oli inimestel plaanis rongkäigus edasi liikuda. Sildid ja plakatid, mis nad olid kaasa võtnud, läksid kasutusse surilinadena. Vaatepilt, mis sündmuskohal vahetult peale plahvatust avanes, oli tõeliselt kole. Veri ja kehaosad, surnud ja raskelt haavatud. Mõned mu sõbrad olid sel hommikul seal. Nemad otseselt vigastada ei saanud, kuid psühholoogiliselt on see elamus neile raske.

Haiglad olid ülekoormatud, verest oli puudus, nii et Türgi Arstide Liit kutsus üles minema haiglatesse verd loovutama. Sellele reageeriti laialdaselt, verekeskuste esised olid rahvast täis. Suur osa rongijaama juures viibinutest põgenes vahetult peale plahvatust. Need, kes paigale jäid, osutasid vastavalt võimalustele haavatutele abi: aitasid tassida haavatuid ja katsid hukkunute kehasid plakatitega. Kuigi läheduses on viis erinevat haiglat, jõudis enne kiirabi kohale märulipolitsei, täisvarustuses.

Kõige šokeerivam oli alguses minu jaoks see, et ligi pool tundi peale plahvatust lasi politsei sündmuskohale pisargaasi, kasutati ka veekahureid. Kui kiirabi lõpuks saabus, oli neil raskusi haavatutele ligi pääsemisega. Kõigepealt pidid meedikud ootama pisargaasi hajumist. Seejärel oli takistuseks märulipolitsei suur hulk, mille tõttu kiirabiautod ei saanud vabalt liikuda.

Rünnak, plahvatus, õud, terroriakt

Pärast esimeste uudiste kuulmist oli püsivalt arvuti taga, jälitasin iga uut infokildu. Helistasin läbi lähedasi ja sõpru. Olime plaaninud tol laupäeval kesklinnas paari sõbraga kokku saada, õhtul oli ka üks üritus, kus kavatsesime osaleda. Tühistasime kõik plaanid. Mitte kolmanda pommirünnaku kartuses, vaid kuna aimasime ette, et õhtul kogunetakse nii Ankaras kui ka kogu Türgis rahvas hukkunuid mälestama ja terroriakti vastu protestima. Oli ka teada, et neil meeleavaldustel on politsei, kes vastab, nagu alati, pisargaasiga. Seetõttu pidasime sõpradega targemaks jääda võimalusel koju.

Ajakirjanduses kasutati toimunu kirjeldamiseks igasuguseid väljendeid: rünnak, plahvatus, horror, õud... sealhulgas ka nimetust terroriakt. Oli muidugi erinevusi kajastuses. Valitsusmeelne meedia väga koledaid kaadreid ei näidanud ning üritas juhtunu mastaapsust pisendada.

Vastavalt poliitilisele suunitlusele süüdistavad inimesed eri gruppe. On neid, kes peavad rünnaku organisaatoriteks erinevaid terroriorganisatsioone kui ka neid, kes näitavad näpuga Türgi valitsuse poole. Türgi valitsuse esindajad kipuvad hetkel, paar päeva pärast rünnakut, süüdistama pigem ISIS-t. Valitsusvastased peavad otseselt või kaudselt vastutavaks AKP-d ehk peaminister Ahmet Davutoğlu juhitud valitsusparteid ja president Recep Tayyip Erdoğani. Rahvuslased kahtlustavad, et juhtunu taga on kurdid. Vaevalt, et ükski rühmitus end süüdi tunnistab.

Laupäevane terroriakt Ankaras sarnaneb juulikuisele pommirünnakule Süüria piiri lähedases Suruçi linnas, mille tagajärjel hukkus 34 ja sai vigastada sadakond inimest. Ka siis valiti sihtmärgiks poliitiline kogunemine. Tolle rünnaku korraldas väidetavalt ISIS. On muidugi neid, kes seda seletust liiga lihtsaks peavad.

Rünnakupäeva õhtuks väljastas Türgi valitsus keelu teatava rünnakuteemalise info jagamiseks kohalikus meedias. Selliseid keelud on saanud igapäevaseks ja saatsid ka valitsuspartei kahe aasta tagust korruptsiooniskandaali ning samamoodi ka Suruçi pommitamist. Olgu mainitud, et Türgi on maailma meediavabaduse indeksis 149. kohal, paar pulka Venemaast kõrgemal.

Olukord riigis on kohutav

Inimesed on leinas. Peod ja kontserdid on tühistatud või edasi lükatud. Mõned grupid, näiteks Arstide Liit, Arhitektide ja Inseneride Liit, Türgi advokaadid ja tudengid on algatanud streigi, mille kestvus vastab täpselt peaministri poolt välja kuulutatud kolmepäevasele üleriigilisele leinaperioodile. Toimuvad meeleavaldused üle terve riigi. Matuserongkäigud on mitmesajapealised.

Omavahel räägitakse, missugused on kellegi isiklikud üleelamised, kaotused ja poliitilised veendumused. On ka neid, kes ei taha üldse rääkida, kes tahavad eluga edasi minna. Rünnak oli täpselt sama oodatav nagu lähedase inimese kaotus: sa tead, et ühel hetkel see juhtub, aga sa ei tea kuidas ja millal.

Palju on uudiseid ohvrite matustest ja perekondlikest tragöödiatest. Näiteks vanemad, kes kaotasid lapse oma silme ees. Või rünnaku noorim ohver, 9-aastane poiss, kes hukkus ja sängitati mulda ühes oma isaga. Kuna meedia ei ole vaba kõiki terroriakti aspekte kajastama, siis kirjutatakse sellest, millest saab ja tohib kirjutada.

Olukord Türgis on pingeline, kuna ajakirjanikud on löögi all, iga rahumeelne protest lõppeb pisargaasipilvedes, valitsus on korrumpeerunud ning suutmatus viimaste valimiste järel koalitsioon moodustada on nõrgestanud majandust. Erakorralised valimised peetakse 1. novembril, enne nende tulemuste saamist on keeruline spekuleerida, mis edasi saab. Inimesed hoiavad meeles vana hea tarkust: enne kui paremaks läheb, saab alati hullemaks minna. Ükskõik, missugune on kohalike poliitiline hoiak, ühes asjas on nad samal arvamusel: praegune olukord riigis on kohutav. Kuid võttes arvesse terrorirünnakute sagenemist viimasel paaril kuul ollakse meelel, et alati saab hullemaks minna.

Kohalikud soovivad vaid rahu

Kohapealset poliitilist olukorda kirjeldades võib lihtsustatult öelda, et valitsusvastased on vihased Erdoğani ja tema toetajate peale, rahvuslased on aga umbusklikud kurdimeelse HDP vastu, kes saavutasid viimastel parlamendivalimistel ajaloolise tulemuse, ületades Türgi kõrge, 10-protsendilise valimiskünnise. Türgi naaberriigid Iraak ja Süüria on muidugi juba aastaid ebastabiilsed ning Türgi riigipea Erdoğan on Süüria diktaatori Bashar al-Assadi vastu veriselt vaenulik ning vaid sisepoliitiline vastumeelsus osaleda relvastatud konfliktis hoidis Türgi sõjaväge nii kaua madinast eemal.

Teatavasti alustas valitsus peagi pärast juunikuiseid valimisi rünnakuid PKK baaside vastu Põhja-Iraagis, millele PKK vastas rünnakutega Türgi territooriumil. Pärast Ankara rünnakut on nende vahel mõneks päevaks vaherahu. Kui püsiv see on ning kas valitsus võtab ette samme tõelise rahu sõlmimisele, on vara öelda. Pigem võib eeldada, et mitte, kuna AKP senine strateegia on olnud külvata riigis vastandumist ja paanikat, lootuses võita selle pinnalt neile nii vajalikke hääli.
Kõigele eelnevale on nüüd liitunud veel Venemaa mitte ainult sõjaline toetus al-Assadile, vaid ka mujal täheldatud kalduvus rikkuda oma naaberriigi Türgi (ja seega ka NATO) õhuruumi. Türgi on ähvardanud, et laseb järgmise "eksinud" lennuki alla, kuid see ei tundu praeguse seisuga kuigi tõenäoline.

Türgi on kõige stabiilsem riik piirkonnas, kuid viimastel aastatel on see stabiilsus andnud maad paranoilisele, ohtlikule ja isiku- ning meediavabadusi piiravale õhustikule. Palju sellest, mis suunas ja kuidas elu edasi läheb, sõltub novembrikuistest valimistest. Seniks soovivad kohalikud vaid ühte: rahulikku, ohutut ja pommidevaba sügist.