Viimsi veepargis naise surmaga lõppenud traagiline juhtum tõi taas avalikkuse ette paradoksaalse probleemi
Ülemöödunud laupäeval Viimsi veepargis 42-aastase naise surmaga lõppenud õnnetuse asjaolud on veel selgitamisel, kuid prokuratuuri kinnitusel on selge, et naine oli vee all kauem, kui seni väidetud üks minut ja 50 sekundit. Palju on küsitud, miks nii pika aja jooksul ei märganud instruktorid vee all olevat naist; teine küsimus on: miks ei märgatud lilla veetoru atraktsioonilt vette paiskuvat naist, kes kiiremas korras veepinnale ei tulnud?
„See, mis juhtus Viimsis, on väga traagiline. Kahjuks pean aga ütlema, et tegemist ei ole mitte millegi uuega. See on kümneid aastaid vana probleem ja nüüd kerkis see uuesti üles, sest hukkus inimene,“ möönis Eesti Vetelpääste seltsi juhatuse liige Gert Teder.
Selts on veeohutuse ja vetelpäästega seotud aastast 2000 ja toona seisti aruteludes täpsemalt sama koha peal. „Eesti Vabariigis on selle alane kohustuslik seadusandlus peaaegu nullseisus. Kõik olemasolev (kaasaarvatud kutsestandard) on soovituslik. Ujulad ja veekeskused on kasumit teenivad ettevõtted ja igaüks nendest teab ise, kui palju panustab vetelpäästjatesse ja nende väljaõppesse. Elu on näidanud, et seda ei tehta just süvenenult,“ selgitas Teder. Ta lisas, et see ei kehti kindlasti kõikide ujulate kohta, sest on ka neid, kes vetelpääste teemasse väga tõsiselt suhtuvad. „Tase on tõesti väga ebaühtlane.“ Vetelpäästekoolituse maksumus varieerub, kuid näiteks vetelpääste seltsi korraldatav õppus läheb tööandjale maksma 120 eurot ühe inimese kohta.
„Lugedes tänaseid artikleid ja kõikvõimalike "ekspertide" arvamusi, siis tegelikult on natuke piinlik, sest ilmselgelt ei kajastu neis mitte üheski selle teema tegelik sisu,“ sõnas Teder, ja rõhutas, et vetelpäästjate töö on väga spetsiifiline ja vajab väljaõpet.
Viimsi veekeskuse töötajatel puudus vetelpäästekoolitus
Viimsi veekeskuse instruktorid olid läbinud kohustusliku esmaabikoolituse, kuid neil puudus eraldi vetelpäästekoolitus. Väidetavalt käsitleti esmaabikoolitusel veel oleva kannatanu välja toomist ja talle esmaabi osutamist. "Vetelpäästekoolitust ei ole teostatud, kuna seda ei reguleeri ükski seadus. Tagamaks klientide suuremat turvalisust, on näiteks Saaremaal asuvas Grand Rose spaas tehtud töötajatele eraldi vetelpäästekoolitus,“ sõnas Atlantis H20 Aquaparki juhi Andres Tiik.
Tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja Kristel Plangi sõnul ei reageeri tööinspektsiooni järelevalve all olevad õigusaktid nõudeid ujulate personali, sealhulgas vetelpäästjate eriväljaõppele, kuid oluline on rahvatervise seadus. „Rahvatervise seaduse määruse järgi, mis puudutab tervisekaitsenõudeid ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, on välja toodud, et ujula ja veekeskuse kasutajatele osutatakse vajadusel abi, sealhulgas õnnetusjuhtumite korral esmaabi,“ seisab seaduses.
Andres Tiigi sõnul on veekeskused Eestis väga erinevad oma veeatraktsioonide poolest ning kõige olulisem on inimesele kohene esmaabi osutamine. „Üldjuhul on vetelpäästekoolituse saajate vajadus suurtes sportbasseinides,“ lisas Tiik.
Opereerides aastaid erinevaid veekeskusi ei ole Tiigi sõnul vetelpäästekoolituse vajadust veekeskustes olnud. „Tegemist on traagilise üksikjuhtumiga, kus langesid kokku mitmed halvad juhused," võttis Tiik kokku 15. augustil juhtunud traagilise õnnetuse.
Ainult esmaabioskusest veest päästmiseks ei piisa
"Piisab esmaaabi andmiseks, aga veest välja toomisel mängivad rolli väga paljud erinevad faktorid: kui keerukas on olukord vees, kui sügav vesi on, kui suured on veekogu mõõtmed. Seda kõike on hinnangu andmiseks kindlasti vajalik teada," ütles Aura veekeskuse juhataja Kairit Matto.
Aura veekeskuses on instruktoreid tööl kolm. Instruktorite arvu seadusega paika pandud ei ole ning ettevõte peab ise hindama, kui palju inimesi suudab territooriumi valvata. "Mis puudutab saunasid, riietusruume, on lisaks ka puhastusteenindajad, kes jälgivad toimuvat."
Igapäevaselt ujula töökorraldusega kokku puutuv Aura veekeskuse ujulajuht Talis Preiman on seda meelt, et ainult esmaabikoolitusest instruktori tööks ei piisa. "Kuna meil on tegemist veega, siis on olulised vetelpäästeoskused. Me ei saa oma tööd teha, kui me seda ei oska."
Aura veekeskuse koostööpartner on Tartu kiirabi, kellelt tellitakse igal aastal esmaabikoolitus, mis hõlmab endas nii elustamiskoolitust kui kohustuslikku praktilist koolitust, kus harjutatakse läbi erinevad situatsioonid inimeste veest väljatoomisel ja nende abistamisel. Koolitused maksab töötajatele kinni ettevõte. "Päästja esmane kohustus on tagada ohtu sattunud inimese elustamistegevus ja siis alles kiirabisse teatamine. Kui on midagi juhtunud, siis fakt on see, et tegutsen: toon inimese välja ja annan korraldusi kas teistele instruktoritele, kui nad on seal olemas, või klientidele."
Kuigi spaas või veekeskuses ei ole veepinnad nii suured kui on järvedes, meredes või jõgedes, peab Aura kollektiiv vajalikuks töötajate vetelpäästekoolitust. "Meie peame lihtsalt vajalikuks, et tal oleks olemas ka see kogemus. Inimene, kes ei ole seda õppinud, ei pruugi olla suuteline teist inimest päästma. Päästa saab ju ikkagi see, kes suudab teist päästa," sõnas Aura veekeskuse juhataja Kairit Matto.
Vetelpäästjad ootavad muutusi
Kuigi vetelpäästekoolituse pakkujaid on mitmeid, siis tuginedes infole Eesti Vetelpääste seltsi kodulehel, koolitatakse üheskoos avavee- kui ujulavetelpäästjaid.
Atlantis H20 Aquapark veekeskuse töötajad said Tallinna kiirabi välijuhilt Ain Siimonilt tänukirja järgmisel hommikul pärast õnnetust. Tänuavalduses seisis, et veekeskuse töötajad olid väga oskuslikud elustamisvõtete kasutamise eest. Kas raskete tagajärgedega õnnestus juhtus kellegi tegevuse või tegemata jätmise tagajärjel, selgitab välja Põhja ringkonnaprokuratuur.
Kuigi juhtunut tagasi keerata ei saa, loodab vetelpääste seltsi Gert Teder liige, et ühel heal päeval muutub midagi ka vetelpääste maailmas. „Meie jätkame oma igapäevatööd ja proovime teha kõik selleks, et senine olukord paraneks.“ Lahendus võiks seisneda kohustuslikus vetelpäästekoolituses ujulate ja veekeskuste instruktoritele. Just selleks, et ennetada veeõnnetusi juhul, kui järgmine ujumisoskuseta inimene paiskub liutorust alla pea kahe meetri sügavusse basseini.
