Käisime eile oma 4-aastase tütrega Mustamäe kultuurikeskuses näituse avamisel. Ise me seal linnaosas ei ela ja kui koju hakkasime tulema, oli kell juba pigem palju ja selja taga pikk päev. Isekeskis veel mõtlesin, et mine tea, kui hästi lasteaias, trennis ja näitusel käinud laps trollis vastu peab.

Istusime kõige tagumistel istmetel. Plika vaatas aknast välja ja hakkas mõne aja pärast kangesti kihistama. Ütles, et mingi mees jälitab meid ja teeb talle nägusid. Esialgu arvasime, et ju ta mängib jälle oma nähtamatute siilide ja ükssarvikute fantaasiamaal. Aga kui suvatsesime ise peatuse ajal aknast välja vaadata, nägime, et meie taga sõitnud trolli juht tõesti näitab tirtsule pikka nina, teeb endale sarvi jne. Ja nii iga kord, kui trollid peatusid (mitte sõidu ajal, seega tegevus polnud ohtlik). Minu tütar itsitas mis jaksas ja tegi trollijuhile pikka nina vastu. Ja kui meie taga sõitnud troll depoosse pööras, saatsid mu plika ja trollijuht teineteisele õhumusid.

Minul tegi see südame nii soojaks. Just seetõttu, et see trollijuht ei pidanud lõbustama üht väikest inimest, ta tegi seda, sest ta ise valis nii. Sest ta lihtsalt on kena inimene. Ja minu tütrele jäi sellest väga soe mälestus. Täna hommikulgi tuletas meelde seda onu, kes talle trollis nalja tegi.

Ma ei tea, mis selle trollijuhi nimi on, aga ma tahaks teda tänada selle eest, et ta nii armas inimene on. Ja Tallinna Linnatranspordi juhtkonnale öelda, et paremat suhtekorraldust on raske välja mõelda.

PS. Selgitasin loomulikult tütrele, et kui mõni mees teda teistsuguses olukorras jälitama peaks, pole ilmselt eriti mõistlik jälitajale pikka nina näidata.