Henri Kõiv: IRLi read on nelja aastaga hõrenenud ning väärilisi asendajaid lahkujatele pole leitud
IRLi kõige riskantsem samm on kahtlemata endise Eesti Ekspressi ajakirjaniku Viktoria Ladõnskaja asetamine Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita esinumbriks. See on koht, mis algselt oli reserveeritud oravate manu läinud Eerik-Niiles Krossile.
Tõsi, Ladõnskaja vene nimi ja Lasnamäel veedetud lapsepõlv tulevad antud juhul kasuks, kuid ilmselt on tegu nende valimiste ühe suurima eksperimendiga. Ladõnskaja kandideerib suuruselt teises valimisringkonnas. Erakondade lõpptulemuse ringkonnas määrab enamjaolt esinumbri häältesaak. Ladõnskaja konkurendid on aga Eesti poliitika raskekaallased: Keskerakonnast Tallinna meer Edgar Savisaar, Reformierakonnast värske välisminister Keit Pentus-Rosimannus ja SDEst siseminister Andres Anvelt.
Ladõnskajat on toetamas küll Sven Sester, Juku-Kalle Raid ja ringkondade vahel jõlkuv kümnevõistleja Erki Nool. Kas neist aga piisab, et teisi erakondi niivõrd olulises ringkonnas edestada?
Teise endise tippajakirjaniku leiame Ida-Virumaalt, kus IRLil on ajalooliselt alati raske olnud. Viimati kandideeris seal Erki Nool, nüüd otsustati Ida-Virumaale saata kevadel erakonnaga liitunud Anvar Samost, kes eurovalimiste kadalipu juba läbi käis, kuid Brüsselisse ei pääsenud. IRLi eurosaadikuks valitud Tunne Kelami nime leiame aga Ida-Virumaa nimekirja lõpust, mis tõestab veelkord, et erakond ei tunne ennast idapiiril sugugi kindlalt.
Kelami näol on tegu ühe suurima peibutuspardiga nendel valimistel. Ida-Virumaal leidub selliseid aga teisigi, kui tuletada korraks meelde Keskerakonna esinumbrit. Vaevalt IRLi õnn Ida-Virumaal märtsis pöördub. Konkurendid on siiski ülikõvad ja omavad erinevalt Samostist vene nime. Võib-olla peab IRL kahetsema, et koos Ladõnskajaga parteisse astunud Maksim Rogalski Ida-Virumaal ei kandideeri.
Kolmas ajakirjanikust esinumber on ilmselt kõige kindlam valik. Valga-, Võru- ja Põlvamaal kandideerivat Maire Aunastet peetakse maainimeste jaoks sobivamaks kandidaadiks, kui neli aastat tagasi selle ringkonna esinumbri koormat kandnud endist ülikooli rektorit Jaak Aaviksood, kes nüüd kandideerib Jõgeva- ja Tartumaal.
2011. aasta riigikogu valimistel kogus IRList seal piirkonnas suurima häältesaagi Ene Ergma, kes on nüüd Tartu ringkonna punane latern ja ka IRLi üldnimekirjas viimasel kohal. Sellega murrab Ergma suve hakul valijatele antud lubadust, et tema enam riigikogusse ei kandideeri. Või mis tõenäolisem - häältemagnetite nappuses erakond on teinud Ergmast sarnaselt Kelamile peibutuspardi. Kahtlemata on see järjekordne raske hoop IRLile.
Aaviksoo oleks ilmselt paremini sobinud täitma Tõnis Lukasest Tartus tühjaks jäänud positsiooni, kuid selle oli jõudnud hõivata Margus Tsahkna. Viimatised kohaliku omavalitsuse valimised näitasid, et IRL hakkab ülikoolilinnas oma positsioone konkurentidele kaotama. Lahendus? Toome appi ajakirjaniku! Seekord Samosti pikaaegse kolleegi Kalle Muuli. Paraku pole Muuli ainus ajakirjanik, kes Tartus kandideerib.
Ülejäänud nimekiri on üsnagi loogiline ja ainsa vangerdusena usaldati endine kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg juhtima Tõnis Paltsu asemel Saare-, Lääne- ja Hiiu ringkonda. Mart Laari asemel on Harjumaal esinumbriks peaministrikandidaat Juhan Parts, keda toetavad Marko Mihkelson, Aivar Riisalu, Toomas Tõniste ja veel üks ajakirjanik, Linnalehe peatoimetaja Tiina Kangro.
Alati on põnev jälgida ka üldnimekirja, mille alusel jagatakse välja kompensatsioonimandaadid. Siin on nendest kandidaatidest, kes ei pruugi ei isiku- ega ringkonnamandaadiga parlamenti pääseda, kõrgele kohale asetatud Peeter Laurson, Lauri Vahtre, Tiit Riisalo, Andrus Saare, Madis Kübar ja Mari-Ann Kelam.
Kokkuvõttes võib öelda, et IRLi read on nelja aastaga hõrenenud ning väärilisi asendajaid lahkujatele pole veel leitud. Hääli võivad nad kaotada eelkõige Lasnamäel ja Tartus.
