„Parim humanitaarabi, mida minu maa võiks naaberriigile Ukrainale anda, ei ole 280 KamAZ-i toidu riiete ja ravimitega. Palju kasulikum oleks saata sinna 280 tühja KamAZ-i. Siis laadida neisse relvad, mille me oleme sinna saatnud, ja kõik meie inimesed, keda me oleme sinna avalikult või salaja saatnud. Ja tuua see kõik pidulikult tagasi kodumaale. Ühtlasi päästa nende isiklikud elud ja tuhandete Ukraina sõdurite elud, mis aga peamine, Donetski ja Luganski oblastite elanikud,“ kirjutab Orehh Ukrinformi vahendusel.

Ukraina armee sõjaline operatsioon on Orehhi sõnul sama halastamatu kui oli Vene armee operatsioon Tšetšeenias. On aga võimalik välja tuua põhjus, miks konflikt mitte ainult, et ei vaibu, vaid üha ägeneb. See põhjus ei ole Orehhi sõnul ei Kiievis ega Donetskis, vaid täpselt seal, kust sõitis välja 280 humanitaarabi-KamAZ-i.

„Me mõtlesime välja marionettvabariigid, õpetasime välja ja relvastasime pealaest jalatallani separatistide armeed meie kodanike juhtimisel ja meid tabas suur hämmastus, kui Ukraina, selle asemel, et vaimustusega mässu tervitada, otsustas selle maha suruda! Ja pärast seda algas tõeline sõda, kus meil ei ole enam võimalusi võita ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Ilma Venemaa toetuseta pole nendel omakaitselastel võimalusi mingisugusekski pikemaajaliseks ja edukaks vastupanuks. Toetades neid, toetame ja pikendame me sõda. Toetades sõda, suurendame me nende pantvangideks osutunud tavaliste inimeste tõelisi, reaalseid kannatusi. Seetõttu on ainus, millega me võime aidata, need tühjad KamAZ-id, mis sõidavad Ukrainasse ja viivad sealt sõja minema,“ kirjutab Orehh.