"Tundsin õudusega, et see meesterahva ihuliige, mida on sünnis peita pükste sisse, oli oma peidupaigast välja tulnud

Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate keskel olin tubli noorsportlane. Oma rajoonis polnud mulle erilisi vastaseid kergejõustiku lühematel jooksumaadel ning kaugus- ja kolmikhüppes ei koolinoorte ega ka täiskasvanute hulgas. Peamiselt kolmikhüppes, aga ka teistel aladel tulid medalid ka vabariiklikelt võistlustelt. Peale keskkooli lõpetamist oli suur oht sattuda Nõukogude Armeesse aega teenima, aga sain siiski veel ajapikendust.

See võimaldas muuhulgas suvel osaleda veel viimast korda koolinoorte jõuproovidel. Nende eel arvas treener, et kuna ma jooksen üpris kiiresti 400 meetrit, siis äkki saavutaksin edu ka 400 meetri tõkkejooksus. Ühel treeningul panime 3 esimest tõket maha ja kui samm nende vahel välja tuli, oli otsus tehtud.

ENSV koolinoorte spartakiaadil Kohtla-Järvel olingi 400 meetri tõkke eeljooksu stardis. Lihtsa maapoisina polnud mul aga võistlusvarustus kõige kaasaegsem. Praeguste sisevoodriga pükste asemel võistlesin siis poest saada olnud spordipükstes, mille alla käisid veel trussikud. Paraku olin need seekord valinud mitte just väga tihedalt ümber keha liibuvad.

Jooks algas, ületasin esimese tõkke ja tundisn siis õudusega, et see meesterahva ihuliige, mida on sünnis peita pükste sisse, oli oma peidupaigast välja tulnud värsket õhku hingama. Järgmise tõkkeni oli 35 meetrit, selle aja jooksul kohendasin ihuliikme oma kohale tagasi, aga seda vaid hetkeks, sest teise tõkke järel oli ta taas teisel pool pükse.

Oli selge, et niimoodi iga tõkke järel ihuliiget tagasi kohendades kulub liiga palju aega ja tuli välkkiirelt vastu võtta otsus edasise osas. Variandid olid, kas jooks katkestada (et pääseda eesootavast piinlikkusest) või loobuda ihuliikme pükstesse tagasi paigutamisest ja jätkata jooksu lootes, et äkki keegi ei märka.

Peale kümnendat tõket taastasin esialgse olukorra ja jõudsin finišisse. Põrmu vajus lootus, et ehk keegi minu äpradust ei märganud. Naissoost treener ja võistkonnakaaslased olid loomulikult minu võistlemist väga teraselt jälginud ja märganud seda väikest äpardust. Nalja ja naeru oli kõvasti. Minul oli muidugi väga piinlik, aga see tunne läks ruttu üle, kui selgus, et vaatamata jooksu kestel lisategevustele kulunud ajale, olin jõudnud finaaljooksu.

Enne seda tõmbasin haaknõeltega püksisääred koomale ja eeljooksu sündmused enam korduda ei saanud. Parandasin hommikust aega 0,8 sekundi võrra ja tasuks riputati kaela pronksmedal. Mõned nädalad hiljem Eesti noorte meistrivõistlustel paranes aeg veel ligi 2 sekundi võrra ja medal muutus hõbedaseks.

Niisiis möödus elu esimene 400 meetri tõkkejooks sündmusterikkalt. Kui jätnuksin tookord jooksu pooleli, siis ei tea, kas oleksin kunagi veel proovinud seda ala. Nüüd aga kujunes edasi veel 13 aastat kestnud sportlaskarjääri jooksul 400 meetri tõkkejooks minu peaalaks. Märkimistväärivad saavutused olid Balti matši esikoht, 2 Eesti meistritiitlit ja 3 korda esindasin Eestit Euroopa karikavõistlustel. Huvitavaid seiku juhtus pika karjääri jooksul veel, aga need polnud enam nii piinlikud kui elu esimesel tõkkejooksul.

Tahad võita kasti Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust, ent naljakast loost!