Karmo Tüür: Mida Venemaa ei taha?
Paraku ei tea seda keegi ning ajuti näib, et ka Putin ise mitte.
Kahtlusi, et Venemaa president on „kaotanud sideme reaalsusega“ ütlevad välja paljud. Mida maksab ainuüksi ülemjuhataja suust tulnud ütlus, et vajadusel paneme me oma vägede ette naised ja lapsed?
Kuid olgu, kui me ei saa arutada selle üle, mida Putin tahab, siis ehk saame välja raalida tema n-ö piirid ehk siis selle, mida ta EI TAHA?
Piiride uuring annab tihtipeale väärtuslikumatki infot uuritava kohta kui tuumiku vaatlemine. Keskalal, südamikus võib kõik olla segane, omavahel võistelda erinevad ideed ja unistused, kuid äärealadel on enamasti kõik suhteliselt selge. Siin lõppeb „meie“ ja algab „nemad“. Siin lõppeb hea ja lubatu ning algab halb ja lubamatu.
Ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium
Mis siis näikse olevat see hea ja kurja piir, millest üle Venemaa ei saa /taha lasta asjadel kulgeda?
Esiteks lähtume sellest, et Venemaa idee, Vene enesemõtestamise jaoks on äärmiselt oluline mõiste „velitšie“, mille kohmakas tõlge oleks ligilähedaselt „suureksolemine“. See suureksolemine riiklikus mõttes on aga võimatu ilma mõjusfäärita, ilma ustavate vasallideta. Kuningat teeb õukond, ilma kummardava kaaskonnata pole ülikut.
Venemaa suureksolemise idee võti peitub paljuski Ukrainas. Mitte ainult seetõttu, et enamik praeguseid Moskva otsusetegijaid ning ka lihtrahvas on üles kasvanud „Kiievi-Venemaa“ müüdi peal. Selle kohaselt oleks Ukraina kaotamine nagu oma juurte kaotamine, oma emast ja oma kodust lahtiütlemine.
Sellest veelgi olulisem on aga tõdemus, mida on korduvalt välja öelnud üks praeguses Venemaa reaalsuses üha usutavamaks muutuv historisoof Aleksandr Dugin – Venemaa saab olla ainult impeerium. Kui Venemaa pole impeerium, pole Venemaad selle praeguses (loe: endises) võtmes olemas.
Ning nagu ütles üks lääne geopoliitilise mõtlemise suurkuju Zbigjnev Bržežinski – ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium.
Nii et nii lihtne see ongi. Venemaa ei saa endale lubada Ukraina kaotamist. See on nagu Kaštšei võlunõel, millesse on kätketud ta elu. Ning selle kaitsmise nimel on Venemaa valmis kasutama kõiki, ka kõige irratsionaalsemana näivaid vahendeid.
Vennaarmu taotakse nuiaga pähe
Pealtnäha tundub olukord jabur. Venemaa rõhutab igal võimalikul ja võimalikul juhul, et ukrainlased on vennasrahvas nagu ka valgevenelased.
Panslavismi hõng pisut vähendatud mõõtmes hõljub Kremli propagandas varjamatul kujul. Kuid nüüd on hakatud vennaarmu nuiaga pähe taguma, süüdistades vennakest fašismis. Kuid olgu, selle „fašismi“ kui termini kasutamise irratsionaalsuse üle pole praegu mõtet arutada.
Oluline on mõista, et Venemaa on valmis Ukraina endalehoidmise nimel kasvõi sellesama Ukraina pooleks murdma. See taktika on ju justkui enne õnnestunud, samasuguse tükikeste ärarebimiste taktika on muutnud näiliselt „läänekõlbamatuks“ mitmeid lähinaabruse riike.
Kuid praegu näikse, et see taktika võib anda vastupidise tulemuse. Lääs on valmis Ukraina kasvõi poolikuna enda laagrisse võtma. Venemaa tegevus on pannud seni suuresti kakskeelse ja mitmemeelse Ukraina ukrainiseeruma.
Ja kõige lõpuks – kui meelde tuletada, mis siis ikkagi juhtus, kui Kaštšei nõel puruks murti? See tühine nõelake võib muutuda Kalevipoja mõõgaks, mis vägilasel jalad alt murrab.
Mida siis aga selle tõdemusega peale hakata? Esiteks aru saada, et Ukrainat/Krimmi pole Kremlil vaja territooriumi või veel vähem kaasmaalaste pärast, seda vajab ta iseenda pärast. Ning et meie ehk siis tingliku Lääne ülesanne on proovida Venemaale selgeks teha, et senise minapildi (loe: impeeriumi) ülevalpidamine läheb nii kriitiliselt kalliks maksma, et võib muutuda saatuslikuks senisele eksistentsile.
See ei tähenda ähvardamist, vaid tõestamist, et Kremli käsutuses olevaid ressursse pole piisavalt avantüüri jätkamiseks. Kuigi – kui tegemist on „akontaktse“ vastaspoolega, kes sõdib mitte kasu, vaid usu nimel, siis ei pruugi argumentidest piisata.
