Kui raske meie elu siis olla saab, kui näeme isegi maapiirkondades pagulasi lõunamaadest?
Elu Eestis ja elu maal ei ole just meelakkumine. Vähemalt mitte siis, kui pole soojustatud elamist, head küttelahendust, töökorras autot ja vähemalt üht inimest, kellele saad loota. Isegi siis ei pruugi olla lihtne, kuigi raskustega saab kohaneda ja kokkuvõttes saab ikka kuidagi hakkama. Vähemalt see, kes on harjunud saama. Mida võivad tunda aga Eestisse, eriti maapiirkonda elama tulnud pagulased, ei oska ette kujutadagi.
Võib-olla peaks Eesti elu ja selle raskused ümber hindama, kui siia on nõus tulema inimesed lõunast, kus on soe, jättes maha kõik oma lähedased ja kohtudes tundmatu tulevikuga. Kui hull peaks olema minu elu, et oleksin nõus põgenema kuhugi külma Eestisse, piirkonda, kus puudub tugev taristu ja kus inimesed on endassetõmbunud? Kus ma ei saa neist aru? Toon ühe näite.
Elades ise ühes sellistest väikeasulatest käisin mõned päevad tagasi lähedalasuvas suuremas asulas külas. Autot mul ei ole, nii et koju sõitsin õhtuse bussiga. Sisenedes märkasin bussipingil istumas üht mustanahalist meest. Pööramata sellele suuremat tähelepanu ja aimates, et tegemist on pagulasega, istusin maha ja hakkasin telefonist uudiseid lugema.
Maabussid tulevad sageli inimestele vastu, peatudes nende kodule lähedases teeotsas, samal ajal on ka korralised peatused sama põgusad ning tihti markeerimata ehk peatus asub tühjal teeäärel, kus heal juhul on püsti peatusemärk.
Asulasse, kus elab pagulane, too buss sel liinil sisse ei sõitnud, nii et ta pidi väljuma teeristis. Ta väljuski ja kõiki sujus ilusti, ehkki ta oleks peaaegu mööda sõitnud ja pidi korraks umbkeelselt bussijuhi poole pöörduma, et ta uuesti peatuks. Kohast, kus ta maha läks, oli tal keskuseni jalutada paar kilomeetrit. Ma ise ei oleks viitsinud tol õhtul sellist maad kõmpida, sest mul oli mitu kotti, tee oli lumepudrune ja mu saapad on hakanud talvega vett läbi laskma. Igal juhul olin tänulik ja rõõmus, et oma kodutänava ääres maha sain, ehkki seal muidu peatust ei ole.
Kuid pagulasele jäin pärast tema väljumist korraks mõtlema. Peast käis järjest läbi mitu mõtet. Esiti oli mul temast kahju, sest ta ei ole selliste raskustega ehk harjunud. Seejärel mõtlesin, et on silmakirjalik, kui arvan, et kodurahvas peakski raskustes elama ja nende jaoks on see normaalne, sest nad on harjunud. Lõpuks imestasin, et mis paneb mind üldse arvama, et see pagulane ei ole hullemat ja raskematki kogenud.
Sellele mõtlemine paneb irooniliselt, peaaegu vaevumärgatavalt muigama ja meelde tuleb Tujurikkuja laul sellest, kui halb on Eestis elada. Jah, holokaust jääb meie kannatustest kaugele maha, hinnatõus seljatab näljahäda maailmas, meie kurnav poliitika ületab kogu maailma bürokraatia ja korruptsiooni ning paar kilomeetrit teeristist alevikku kõmpimist on pagulasele räigelt raskem, kui jääda ellu kauge kodumaa kuulirahes.
