Indrek Tarand: presidendi kohal eelistaksin ma kindlasti Kallast Ansipile
Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas, et kui talle tehakse pakkumine kandideerida Eesti presidendiks, siis on ta sellest huvitatud. Delfi küsis presidendivalimiste kadalipu läbinud Indrek Tarandilt hinnangut Siim Kallase võimalikule kandidatuurile ja uuris, kes võiksid olla Kallase vastaskandidaadid ja kas ta ise oleks valmis uuesti kandideerima.
Kas Siim Kallas on tõsiseltvõetav kandidaat presidendi kohale?
Siim Kallase huvi asja vastu on igati legitiimne, kuigi ma kahtlen sellises sündmuste käigus tugevalt. Esiteks peaks Reformierakond saama sellise ettepaneku tegemiseks vähemalt 21 kohta riigikogus 2015 aastal.
Aga teiseks peaksid kõik erakonnad enne valimisi selgelt lausuma, kes on nende presidendikandidaat aastal 2016. Ning kuna Reformierakonnas on kindel ambitsioon ka Andrus Ansipil, siis näeme kindlasti huvitavaid eelvalimisi, mis loodetavasti on võltsimiskindlad.
Ise eelistaksin ma kindlasti Kallast Ansipile. Kallase minevikus on ka palju hämarat, mille valgeks rääkimine on päris keeruline. Aga ta pole Jüri Kukke taga kiusanud ega zampoliit olnud.
Kes ja kuidas peavad presidendikandidaadi valima?
Nagu öeldud, peaksid kõik erakonnad andma valijatele teada, kellest saab nende presidendikandidaat, sest vaid nii on aus ja tagatoaleppeid takistav.
Kui Reformierakond esitab tugeva kandidaadi, siis suure tõenäosusega teevad seda teisedki erakonnad. Enamasti on otsitud oma ridadest mõni vähemräsitud isik, aga on olnud ka parteituid kandidaate.
Mis puutub parteide võimalust hämada ja sobinguid sõlmida, siis need on kehtiva seaduse raames suuremad kui tarvis. Meenutan, et ametlik presidendikandidaat saab tekkida 21 parlamendiliikme poolt esitatuna alles 48 tundi enne valimisi ning mingit sisulist debatti ei pea korraldama isegi ERR (ja kui tugevdada viimase parteilist juhtimist, siis ta seda ka ei tee.)
Lubadused kummastava seaduse muutmiseks on jäänud seitse aastat kalevi alla, ehkki 2006. aastal kirjutas plaanist seda muuta ei keegi vähem kui toonane riigikogu liige Rain Rosimannus.
Kes võiksid olla sobivad kandidaadid presidendi kohale?
Otse loomulikult on erakondade sees palju marssalikepikesega mehi (Jaak Aaviksoo, Tunne Kelam, Jüri Pihl, Juhan Parts jne).
Samas oleks tark tulla välja ka naiskandidaadiga. Tegelikult on neid rohkem, kui me esmapilgul mõelda oskame. Paraku, Kaja Kallas on sündinud aastakese liiga hilja, et isaga konkureerida. Ene Ergma enam ilmselt ei kerki kandidaadiks. Liia Hänni jääks parteisiseselt alla Marianne Mikkole, Mari-Ann Kelam saaks varjutet Ilvese ebasuutlikkusest.
Siiri Oviiri ja Marju Lauristini ei kisu enam võitlusväljale. Kui vaadata parteilistest punkritest välja, siis head kandidaadid oleksid Ülle Madise, Kersti Kaljulaid ja Marina Kaljurand, mitmed sisepoliitikast määrimata rahvusvahelistes ametites töötavad naised, aga vaevalt olemasolevad parteid nii nupukat otsust suudaks teha. On ka variant, et kandidaadiks otsustatakse valida mõni kultuuriheeros (Jüri Arrak, Eri Klas, Anu Raud, Mihkel Mutt jne).
Tegelikult peaksime mõtlema traditsioonilistest tagatoalepetest kaugelt demokraatlikumalt. Parteilasi on kõigest 49 137, kodanikke ligi 20 korda rohkem! Ning president on siiski kogu rahvast puudutav küsimus.
Kui teile tehakse ettepanek kandideerida, kas olete selleks veelkord valmis?
Mis puutub minusse, siis olen korduvalt avalikult lausunud, et Eesti Vabariik on XXI sajandis ning tuleb korraldada rahvaküsitlus, kas presidenti sellisel kujul on tarvis ning kui jah, siis kas ei peaks teda ehk rahva poolt valima.
Olen veendunud, et Eesti absoluutselt ei vaja kommunistliku nomenklatuuri seast pärinevat presidenti. Kas säärase kandidaadi kerkimise korral pean ise olemasoleva seadusandluse raamides kaasa lööma, on praegu küll enigma. Nagu ka see, kas tekkib uus poliitiline jõud, mis innovaatilisi otsuseid teha suudab.
