Millal ja kuidas minust naine sai?
Mulle meeldivad lilled. Oma uude koju kolides hakkasin juba teisel päeval mõtlema lillede ostmisele, ehkki maja oli veel pooleldi remontimata. Nüüd mul kasvavadki maja ees lilled, ehkki aknad on veel värvimata. Kõik see on minu jaoks ebatavaline ja ma tahan öelda, et ma ei tunne end ära.
Ma ei ole kunagi aru saanud naiste ja kingade teemast, või et miks kardetakse hiiri. Mäletan, et kunagi jooksis käsitöötunnis hiir mööda põrandat, tüdrukud kiljusid ja olid laudade peal. Ma kehitasin lihtsalt õlgu. Kui mina kodus hiirt nägin, tahtsin talle pai teha ja olin endast väljas, kui isa ta vetsupotist alla viskas.
Mingit enda sättimist ma ka ei mäleta. Mul olid kõik riided põhiliselt second-hand või vanemate sugulaste väikseks jäänud hilbud. Panin selga, mis meeldis. Mäletan, et värvide sobivus oli minu jaoks tähtis, kuid see oli ka kõik. Minu lemmikriided olid velvetist. Peamiselt kandsin rohelisi pükse. Sellist asja, et eelmisel õhtul peegli ees juba keerutama oleksin hakanud, juhtus vaid väga tähtsa sündmuse eel, kuhu pidi pidulikult riidesse panema.
Kontsaga kingi ei kandnud ma ülikooli lõpuni ja meikisin end ka haruharva.
Lilli ma lausa põlgasin, ausalt. Ma olin häiritud, kui keegi mulle üldse sünnipäevaks lilli kinkis, sest need olid nii mõttetud asjad. Ainsad talutavad lilled olid potililled, need ei närtsinud vähemalt ära. Mul olid kodus ainult kaktused ja isegi need kuivasid ära.
Ja siis see juhtus. Ma ei tea, kuidas, aga minust on saanud täielik naine. Ei mingit hiirte paitamist, iga putukas põhjustab hüsteeriat.
Nüüd helistan kõik naabrid läbi, kui mind maakodus pole, et mu lilled ometi ära ei kuivaks ja keegi neid kastaks.
Miks on Villu Tamme ikka veel punkar?
Minust sai täielik naine, kui 30 kukkus. Lapsepõlv on möödas ja mingi daam hiilib vaikselt minu asemele. Vahepeal vaatan, kas see olen tõesti mina.
Üks üllatav tähelepanek lisaks eelnevale on see, et olen hakanud armastama kalleid ehteid ning lõhnastan end pidevalt. Kui varem meeldis mulle põhiliselt šopata toidupoes, nagu mu vendki armastab teha, siis nüüd unistan kuldsõrmusest ja juveelipoed ei jäta mind külmaks.
Kuidas saab inimene nii palju muutuda? Ma tõesti ei tunne end enam ära ja ma ei saa aru, kas see on midagi vanusega kaasnevat või on ka mõned muud tegurid mängus. Kuid millised?
Millest see üldse tuleb, et näiteks Villu Tamme on elu lõpuni punkar, kuid mõnest teisest ekspunkarist on saanud hoopis ontlik pintsaklipslane (mulle tundub küll, et on selliseid). Mina arvasin ka, et olen elu lõpuni raju, aga võta näpust: mida aeg edasi, seda tüüpilisem naine olen.
Lisaks glamuurile olen hakanud ka süüa tegema ja koristama ning mul on tekkinud ambitsioonid: tahan teha remonti ja osta auto. See on muidugi hea, mulle tundub, et mu kunstniku-poeedi-boheemlasehing on õppinud ka materiaalses maailmas orienteeruma, kuid see, ma ütleks, grandioosne muutus, on veidi jahmatav. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei olnud selline ja ma ei ole teinud enda arvates ka suuri pingutusi, et selliseks saada.
Võibolla üks asi siiski on, kui aus olla, milles võiksin oma muutumist süüdistada. Kui esimesed 20+ aastat oma elust tahtsin olla erinev, teistsugune, tavapäratu, siis ühel hetkel viis tasakaalu puudumine sedavõrd kaosesse, et hakkasin ihkama tavalisust, normaalsust enam kui midagi muud. Normaalsus sai minu jaoks samasuguseks ihaluseks nagu enne oli ekstravagantsus ja erinemine. Kuidas see kõik võiks aga panna kartma putukaid ja armastama juveele (hirm ja armastus on teatavasti olemuslikud ja sügavad tunded), jääb ilmselt saladuseks. Küllap siis suudab meie tahe mõjutada meid hingesoppideni välja.
