Aeg on küps valida rahvusmüts
Aga sellepärast, et müts inimese peas on nagu (liikuv) lipp, mis viitab inimese kuuluvusele teatud rahvusse ja/või näitab tema staatust ning teeb/tutvustab seda mõjukamalt kui vardas rippuv kangas.
Paljusid peakatteid seostame automaatselt mingi rahvusega. Kohates inimest sombreeroga, võib oletada, et tegemist on mehhiklase või siis selle natsiooni austajaga. Sõnum on selge - elagu Mehhiko! (või siis kõik hispaaniapärane.)
Samuti teame indiaanipealikute uhkeid värviliste sulgedega peakatteid ja ka jahimeeste tagasihoidlikuma sulega kaabut. Juute oleme harjunud nägema pigimütsi ja/või musta laiaservalise kaabuga. Venelastele võiks rahvusmütsiks sobida soni, läkiläki, papaaha või koguni viisnurgaga „täitorn“. Norrakate pähe peaks istuma suusamüts. Kuningate ülemist nuppu ehib võimusümbolina kroon. Hiljuti asetati uuele paavstile pähe mitra. Kapitalisti iseloomustamiseks on pilapiltides sageli kasutatud kõvakübarat. Baretiga harmoneeruvad miskipärast prantslased, kunstnike tsunftile on see samuti märgilise tähendusega.
Aga milline müts seostub eestlasega? Muidugi võiks selleks olla ja peakski olema murumüts, eelistavalt rahvusvärvides vöötidega. Murumüts – Eesti nokata Nokia!
Rahvusmütsiga mööda maailma rännates võib sattuda erksama päikese ja tähelepanu alla, aga siis kompenseerib nokatsi puudumise päikeseprillid ja kohalike teadmatuse Eestist mütsikandja vastav seletus sinimustvalge värvikombinatsiooni ja päritolumaa kohta.
