Kiusamine tegi minust külmema inimese
Olin põhikoolis ülekaaluline, kuid muidu rõõmsameelne väga heade tulemustega õpilane. Ainult üks asi koolis käimise juures piinas mind meeletult - hirm selle ees, et keegi leiab taaskord, et olen neile ette jäänud ning alandab mind, häbistab mind. Öeldakse, et alandada on võimalik neid, kes ennast alandada lasevad - see võib isegi olla tõsi, kuid noorukile, kes parajasti kiusamise ohver on, sellist kontsepti selgitada on pea et võimatu. Kõik sellise "Õu, pekk!" ja "Tünn, mis vahid?" stiilis pilked närisid igapäevaselt mu hinge ning külvasid sinna asemele viha, mida tunnen teatud inimeste vastu siiani, mitmeid aastaid hiljem. Asi läks nii kaugele, et mul tekkisid paanikahäired, kui pidin aktustel kiituskirja vastu võtma minema - sest kõik ju näevad, et ma olen paks ja naeravad, pilkavad.
Taoliste kiusamiste sagedus sundis mind kiiremini üles kasvama - ja ma ei pea siin silmas, et läksin tööle ja lõin endale pere, ei - ma pean silmas mõistuse kasvamist ja arenemist. Vaimne vägivald, mida kogesin, õpetas mind kõiges kahtlema, kõige üle kalkuleerima ja siis õigel ajal, õigesse kohta vastulöögi andma. See tegi minust perfektselt õela inimese, kelle parimad sõbrad on sarkastiline huumor, iroonia ja lakkamatu tahe alati parim olla. Viimane "sõpradest" on lihtsalt väljakujunenud harjumus, sest lähtuvalt loogikast: kui sa oled mingis aspektis kõige parem, siis ei saa keegi sulle halvasti öelda.
Selline hoiak on mind elus viinud kaugele, kuid seda hariduse ja töötamise aspektist - inimesena on see jätnud mind külmaks. Ja kuigi aeg teeb oma töö, mõned kiusamised ununevad, on raske, kui mitte lausvõimatu, summaarset valu unustada. Või lahjendada seda viha, mis siiani sees mootorit töös hoiab. Öeldakse, et viha pole hea teejuht ning selle abil saavutatul on halb maik küljes. Ma ei oska selle kohta kommentaare anda, sest mul pole olnud teist valikuvõimalust oma asjade tegemiseks - kuskilt pidi inspiratsioon tegudeks tulema ning rahulikkusel, vaikusel ja õnnel ei lasknud kiusajad prevaleerida.
Võib küsida seda, miks vanemad midagi ei teinud, et asi peatuks? Vanemate võim ei ulatu teiste inimeste kodudesse, ei aita nende lapsi kasvatada või korrale kutsuda viisil, millel oleks kestev mõju. Lõpuks on laps või nooruk oma probleemiga ikkagi üksinda - keegi ei saa tema mõtetel käest kinni hoida või ideedel pead silitada. Seega jääb üle ainult ise võidelda ja kohati teha seeläbi ennast külmemaks, kaugemaks inimeseks. Isegi muutuda kättemaksuhimuliseks, sest sa õpid kiiresti, et igale löögile tuleb anda vastulöök.
Mul ei ole häbi tunnistada, et ma olen kiusamiste tulemusel muutunud külmemaks inimeseks, sest tänase päevani leian, et pole selles süüdi. Ma pidin ellu jääma ning see oli ainuke võimalus. Igal korral, kui uudistes või meedias tõusetub arutluse alla mõni järjekordne koolikiusamise juhtum, mida üks või teine aeglase mõttetegevusega isik telefoniga filminud on, tekib minus reaktsioonina äkkviha. Kui pääseksin tol kiusamise hetkel kiusajatele füüsiliselt lähedale, siis võib ka juhtuda, et ei vastutaks ajutiselt oma tegude eest. Seda seetõttu, et ma tean, kuidas kiusatav ennast sisimas tunneb ning millised tagajärjed sellel on.
Võin käsi südamel öelda, et tunnen teatud sorti haiglast rõõmu iga kord, kui kuulen, et mu kiusajatel läheb elus halvasti. Ja kui oleksin nõrgema tahtega inimene, siis teeksin kõik endast oleneva, et neil ka edaspidi ainult halvasti läheks. Nad ei viinud oma kiusamisega mind drastiliste lahendusteni nagu enesetapp - aga nad võtsid aastateks ära kõige olulisema, mis inimesel on: tahte elada.
Loodan, et kõik, kes näevad ükskõik millist sorti kiusamist pealt, astuvad vahele ja peatavad selle. Te jääte sellega kiusatavale alatiseks meelde kui valgusekiir näiliselt lõputus pimeduses.
