Aukonsul Malis Delfile: mitte keegi pole islamistide poolt

Eva Diallo, Mali Eesti aukonsuli sõnul ei toeta Malis keegi islamiste, kes on enamasti välismaalt tulnud juurteta sõdalased. Üle 40 aasta tagasi Malisse kolinud eestlanna Diallo ei pea ka tuareegide juttu oma riigist tõsiselt võetavaks, sest tuareegid moodustavad Mali elanikkonnast niivõrd väikese protsendi.

Mis Malis praegu toimub?

Praegu on täiesti sõjaseisukord. Kaks linna, mille islamistid olid Lõuna-Malis vallutanud, on nüüd vabastatud, aga nad korraldasid vahepeal väga suure rünnaku Alžeerias. Alžeeria lubas Prantuse lennukid oma õhuruumi, mis oligi rünnaku põhjuseks. Praegu on meil selline lugu, et Prantsuse sõjaväe ülejäänud osad on ka Malisse kohale jõudnud ja ka mõned Lääne-Aafrika riikide lubatud sõjaväeosad ka. Üks sild, mis on Bamakost umbes 300 kilomeetri kaugusel, on kindlustatud ja sealt ei saa nad pealinna poole tulla. Aga nad on nii kohutavalt liikuvad. Kõige kohutavam on, et nad segunevad kohalike inimestega, neid on raske tavainimestest eristada. Seda tööd on nad juba ammu aega teinud. Prantslastel on sellepärast lahingutes väga raske, ei tea, keda tulistada. Pealinnas on aga pangad lahti, toitu leidub, aga ikkagi kole olukord on.

Kui te vaatate pealinnas ringi, siis kui palju sõda pealinnas näeb?

Pealinnas ei näe mitte midagi. Aga nad on meile nii palju lähemale tulnud, sellepärast on see lugu kahtlane. Hommikul teed ukse lahti ja ei tea, kes sul ukse taga on. Päriselt nii küll ei juhtu, aga tont teab.

Mida inimesed pealinnas islamistidest arvavad, kelle poolt ollakse?

Mitte keegi pole islamistide poolt, sest nad on nii palju nii halvasti ennast üleval pidanud ja inimestega nii halvasti ringi käinud, malilasi sõimanud, et nad pole üldse islamiusklikud. Nad on niivõrd jultunud ja koledad, et mitte ükski inimene Malis ei sõbruneks nendega mitte mingil muul juhul kui jõu ähvardusel. Juba öeldi, et kahes pealinnast kaugemal peetud lahingus oli palju täiesti väikesi lapsi, keda treeniti sõduriteks. Kellele võiks see meeldida?

Kes siis toetavad islamiste? Kas neid toetab mingi konkreetne rahvusgrupp?

See pole konkreetne rahvusgrupp, vaid see on üks ühing, mis juba ammust aega natuke kõrbes tegeles, aga kuhugi kaugemale ei jõudnud. Neil on oma kaubateed, narkoäri, neid on väga paljudest rahvustest. Kõik see läks väga organiseerituks, kui Liibüa kokku varises. Siis kõik need väga moodsad ja uhked relvad, mida Liibüa sai osta ja mida Mali ja paljud teised Lääne-Aafrika riigid osta ei saanud, sattusid nende kätte. Nüüd on nad rohkem relvastatud kui ükskõik milline riik Aafrikas, kui Lõuna-Aafrika kõrvale jätta. Nad on ka väga hästi treenitud, nad on tulnud kõigist neist konfliktikolletest – Afganistanist, Pakistanist, igalt poolt, kus on äärmuslikud islamistid. Nad kõik on siin endale jala ukse vahele saanud. Neil pole mingit kodumaad, nad ei kuulu mingisugusele rahvale, aga mõned riigid, näiteks Katar, aitavad mõningaid fraktsioone. Nad saavad raha narkokaubandusest ja inimröövidest. Nad on ka niivõrd treenitud, et ka prantslased on selle pärast üllatunud. Nad on kõige lõpuks ka julmad.

Räägitakse, et tuareegid riigi põhjaosas tahaksid iseseisvaks saada. Kui tõsine see jutt on?

See ei ole tõsine jutt. Need, kes Eestis käisid, on sellised mehed, kes räägivad seda juttu, mille eest makstakse. Neid Mali tuareege on seal põhjas niivõrd vähe, et nendel ei ole mingit mõtet oma riiki teha. Nad ei saa ka Malis millegagi hakkama. Nad ei ole üldse tööinimesed, nad ei tee mitte midagi, keegi ei arvesta siin nendega. Juba üle 40 aasta eest, kui ma Malisse tulin, ajasid nad sellist poliitikat põhjas, et nad on natuke paremad kui mustad – uhked kõrbe senjöörid. Aga sellel ei ole mingit alust.

Kui palju neid tuareege siis Põhja-Malis on?

Väga väike protsent. Sahara kõrb on asustatud väga ammu ja seal on väga palju eri rahvusgruppe, kes elavad neile sarnaselt, aga nad ei räägi ühte keelt ja nad ei ole kõik päris ühes islami sektis ja nad ei saa omavahel üleüldse läbi. Ka Eestis käinud tuareegidel oli, et ühe hõimu rahvas ei saa teise hõimu rahvaga läbi ja arvavad, et üks on teisest parem. Nad ei ole kunagi üksmeelselt midagi ette võtnud. Nüüd järsku arvasid, et neile peaks territooriumi andma. Aga Mali arvas, et pole neid kuidagi kõrvale jätnud, et nad poleks saanud sinna ehitada midagi, kui oleksid tahtnud. Nende jaoks on palju tehtud, aga nad ei ole üldse sellised inimesed, kes midagi ehitada või juhtida oskavad, peale oma kaamelite.