Internet pole enam ammu pelgalt meelelahutuskeskkond, kus teatud friigid oma aega veedavad. Sinna on kolinud järjest enam olulisi teenuseid. Ka riik lõimib end üha enam erinevate e-keskkondadega.

Äsja püüdsin ühele vanemaealisele tuttavale teha läbi e-keskkonna elektripakkujaga lepingu. Mis aga selgus oli see, et seda lepingut sai tehagi vaid läbi e-keskkonna ja ID-kaardi olemasolul. Temal polnud paraku kumbagi ja ka minu Internetist polnud siin abi. Lepingut aga muudmoodi sõlmida ka ei saa. Raske olukord ja see ei ole nii vaid elektrilepingute sõlmimistega. Nii on paljude oluliste teenustega. Kui sa aga läbi Interneti arveid tellida ei saa, siis paberil saates tuleb maksta. Kuid selline vahetegemine seab inimesed ebavõrdsesse olukorda, milles nad ise ei ole süüdlased.

Võidakse öelda, et maainimesed mingu internetipunkti või raamatukokku. paraku on asi nii, et vanemad inimesed ei pääse sageli liikuma, internetipunkte aga sageli polegi lähikonnas ja ärgem unustagem - kõik see maksab. Ka alternatiivteenused, arvete ja muu teabe koju tellimine, helistamine, ise kohal käimine - kõik see maksab!

Kui meie riik kolib (või põgeneb rahva eest) järjest enam e-keskkonda, siis mis jääb rahval üle? Rahvas peab muidugi järgnema, kuid riigil olgu siis ka kohustus tagada igale inimesele juurdepääs Internetti, ehk siis tasuta internetilevi üle riigi. Kõige elementaarsem, sellise kiirusega internet, millega saaks e-teenuseid kasutada, peaks olema tasuta. Internetifirmad võiks kasumit teenida kiire leviga internetilt ja igasugustest lisateenustelt. E-keskkonda kolinud riik teeb ju sisuliselt inetrnetifirmade jaoks tööd, sest Internett muutub üha möödapääsmatuks. Alternatiive inimestel sisuliselt polegi. Sind pannakse lihtsalt fakti ette: mine ja aja oma asjad ära internetis või...jää neist ilma!