Alustuseks paluksin lugejatel teha kiire eksperiment ning trükkida Google'i otsingumootorisse märksõna „pronksöö“. Pildiotsingus kuvatud vasteid kõrvutades kordub pressifoto võistlusel auhinnatud foto kokk Ženjast, kes äsja R-Kioskist saagijahilt on saabunud. See foto hakkas kogukondlikus mälus representeerima pronksööd.
Samasugust katset võib korrata guugeldades vastet akronüümile „#OWS“, mille taga peitub üks teine, aasta tagasi suure lombi taga populaarsust kogunud ning samuti rohujuure tasandilt alanud poliitiline liikumine. Esimeste vastetena tulevad pildid, mis kujutavad Guy Fawkes'i maske või plakateid kirjaga „99% Will Rule“ - need on Occupy-liikumise peamised sümbolid.
Milliseks kujuneb kodanikualgatuse „Aitab valelikust poliitikast“ visuaalne kuvand üldsuse jaoks, pole veel selge, kuid esimene suurem meeleavaldus tõestas veelkord vana käibetõde, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. TV3 uudistesaates juhatati Tartu meeleavaldust kajastanud uudislõik sisse sõnadega: „Poliitikuid ähvardati kaudselt isegi tapmisega.“ Vihje oli suunatud kahe noormehe pihta, kes olid otsustanud oma meelsust näidata plakatiga, millele oli kirjutatud „Ansip ja Savisaar võlla“.
Loomulikult said kaks radikaali, kes operatiivselt korraldajate märkuse peale oma tapmisähvardust sisaldanud sõnumi kokku pakkisid, ohtralt meediakajastust: nendega tegid intervjuu nii ERR kui ka TV3. Samuti leidus praktiliselt iga meediaväljaande fotogaleriis vähemalt üks pilt nimetatud noormeestest ja nende sõnumist, nii et sotsiaalmeedias tuli rahvaliikumise väidetavatel initsiaatoritel – sellist kuvandit loob Memokraadi seltskonnast Reformierakond – vastata Rain Rosimannuse teravatele kommentaaridele.
Seega võib öelda, et kuigi Tartu meeleavaldus sujus üldjoontes rahulikult, võib kollektiivsesse mällu salvestuda eelkõige pilt kahest noormehest ja võllapuust, mis, olgem ausad, moonutab räigelt toimunut. Ma olen nõus, et pressifotograafi kohus on jäädvustada kõike, mis sündmuspaigas toimub ja teiste jäädvustuste kõrval on ka kahel noormehel oma kindel koht, kuid teatud hetkel peab ajakirjanik tajuma laiemat pilti ning edastama oma sõnumi võimalikult objektiivselt.
Kas kaks äärmuslast representeerisid tõepoolest kõige paremini rahumeelset rahvahulka, et nendelt pidid kaks suurimat telekanalit intervjuu võtma? Kas intervjuu käigus ei selgunud ajakirjanikele, et nende noorukite nägemus üritusest ei ühti korraldajate ja teiste kohaletulnute omaga? Kas tapmisähvardus oli tõepoolest see, mis meeleavalduselt peamise sõnumina kõlama jäi? Sellisel juhul viibisin ma ühel teisel meeleavaldusel.
Seda, et visuaalne kujund automaatselt oma elu elama hakkab, ilmestab eilne Vahur Kalmre arvamusartikkel Tartu Postimehes, mis on taaskord sõnastatud skandaalihõnguliselt - „Tapvad sõnad. Tapvad teod“. Kogenud ajakirjanikuna tõlgendab Kalmre kahe veel meheikka jõudmata nooruki sõnumit sõna-sõnalt, sest sõnumi sisu olevat niigi selge.
Mina kahtleks viimases väites - noormehed võisid võllakujundiga teha sõna-sõnalist võllahuumorit. Lisaks on see sõnum ehk mingi laiem märk, mida tuleks Rosimannustel ja Kalmretel dekodeerida; märk sellest, et avalikkusele selja pööramine võibki lõpuks päädida radikaalsete tegudega, kuid õnneks on valeliku poliitika vastu protesteerijate üldine meelsus hetkel rahumeelne. (Kirvega lähevad puid „mõrvama“ üksnes need, kes on täielikult kaotanud lootuse dialoogi võimalikkuse osas.)
Kalmre lõpetab oma artikli sõnadega: „Mõelgem, mida sõna tähendab ja kui suur on sõna võim, enne kui käsi millekski tõuseb või suu paotub – selline on ühe kolmkümmend aastat ajakirjanik olnud kirjutaja soov.“ Mina paluksin mõelda lugupeetud ajakirjanikel ja toimetajatel ka sellele, kui suur on pildi võim.
Avalikkusele saadetavate kujundite valik peab olema põhjendatud. President Ilves kutsus avalikkust meeleavalduse järgselt üles vaenamist lõpetama. Ajakirjandusel on siin mängida oluline roll organiseerimatu rahvamassi sõnumite kanaliseerimisel. Tartu meeleavaldus näitas minule meediatarbijana seda, et kohalik ajakirjandus ei suuda selliseid sündmusi piisavalt objektiivselt kajastada. TV3 näitel hakatakse ebasobivatest vaenusõnumitest suisa tahtlikult kinni.
Kui Rain Rosimannus nõuab liikumise algatajatelt vastutuse võtmist, siis minul on sama palve ajakirjanikele. Eesti ühiskonna ees seisavad olulised mõttevahetused ning kui me soovime, et need leiaksid aset avalikus ruumis, siis peavad vahendajad olema selleks piisavalt usaldusväärsed. Laupäeval toimuvad meeleavaldused Tallinnas ja Viljandis. See on võimalus nii protesteerijatele kui ka meediale näitamaks, et tsiviliseeritud dialoog rahva, võimu ja ajakirjanduse vahel on võimalik. Kasutagem seda võimalust targasti!
