Nobeli rahupreemia otsustati anda Euroopa Liidule
2012. aasta Nobeli rahupreemia otsustati anda Euroopa Liidule. Euroopa Liit ja selle eelkäijad on Nobeli komitee sõnul üle 60 aasta aidanud kaasa rahu ja leppimise ning demokraatia ja inimõiguste edendamisele Euroopas.
Kahe sõja vahelistel aastatel andis Norra Nobeli komitee mitmel korral rahupreemia isikutele, kes püüdsid leida lepitust Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Alates 1945. aastast on see leppimine reaalsuseks saanud. Teise maailmasõja kohutavad kannatused näitasid, et on olemas vajadus uue Euroopa järele. 70-aastase perioodi jooksul olid Saksamaa ja Prantsusmaa pidanud kolm sõda. Tänapäeval on sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel mõeldamatu. See näitab, kuidas ajaloolised vaenlased võivad hästi eesmärgistatud jõupingutuste ja vastastikuse usalduse tekitamise läbi lähedasteks partneriteks saada, teatab Nobeli komitee.
1980. aastatel ühinesid Euroopa Liiduga Kreeka, Hispaania ja Portugal. Nende liikmeksastumise tingimus oli demokraatia kehtestamine. Berliini müüri langemine muutis Euroopa Liidu liikmelisuse võimalikuks mitmetele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, avades nii uue ajastu Euroopa ajaloos. Jagunemine idaks ja lääneks on suurelt osalt lõppenud; demokraatia on tugevnenud; paljud etnilised konfliktid on lahendatud, on öeldud Nobeli komitee avalduses.
Horvaatia liikmeksastumine järgmisel aastal, liitumisläbirääkimiste alustamine Montenegroga ja kandidaadistaatuse andmine Serbiale tugevadavad Nobeli komitee teatel leppimisprotsessi Balkanil. Viimase kümne aastaga on Türgi võimalik liitumine Euroopa Liiduga samuti edendanud demokraatiat ja inimõigusi selles riigis.
Euroopa Liidus on praegu suured majandusraskused ja märkimisväärsed sotsiaalsed rahutused. Norra Nobeli komitee soovib keskenduda sellele, mida peab Euroopa Liidu kõige tähtsamaks saavutuseks: edukale võitlusele rahu ja leppimise ning demokraatia ja inimõiguste eest. Euroopa Liidu mängitav stabiliseeriv roll on aidanud muuta suurema osa Euroopast sõjakontinendist rahukontinendiks.
Euroopa Liidu töö esindab „vendlust rahvaste vahel“ ning on võrreldav „rahukongressidega“, millele Alfred Nobel viitas oma 1895. aasta testamendis rahupreemia kriteeriumidena.
