Pole mõtet eluga kiirustada - vooruslikkus hoiab kaua noorena!
Selge on see, et kui perre tulevad lapsed ja magamata ööd, muudab see naist kindlasti vanemaks. Kuid ka ohtrad seksuaalsuhted erinevate partneritega midagi head kaasa ei too.
Enamasti aastaid pärast kooliaega nn eluvendi ja nohikuid kõrvutades näevad viimased märksa kobedamad välja. Mõned mu "tegijamad" klassivennad on end koguni pooleldi hambutuks joonud. Mõni tagasihoidlik klassikaaslane näeb aga siiani vaevu täisealine välja, ehkki 30 on juba täis.
Mul on hulk sõbrannasid, kes on endiselt süütud ja enamasti pakutakse nende vanuseks 5-10 aastat vähem. Muidugi on ka suhtes olevaid üle 25-aastaseid, kellelt poes alkoholi ostes dokumenti küsitakse, kuid tundub reegel: mida alahoidlikumat ja elutervemat elu inimene elab, seda klaarim on ta jume ja nooruslikum on ta olek.
Mitte ainult välimus, vaid ka olek võib inimesel tunduda vanem või noorem. Mida rohkem elukogemust, seda vanem on hing. Seda "vana hinge" ihaldavad sageli näitlejad ja teised kunstnikud, et neil oleks, mille pinnalt luua.
Siiski on hea ka noor püsida, uskuda väärtustesse, hoiduda halvast ja elada elutervet ja rahulikku elu. Kiiret ju pole. Kolmekümnendaks eluaastaks ei pea elus kõik kogetud ja läbi tehtud olema. Skandianaavias, kus elatustase on hea, on tavaline, et eluiga kestab üle 90 aasta. Kuid ka meie nadides tingimustes 80 ikka välja veab, vähemalt naistel.
Võimalik, et ma elan koguni kauem. Mu vanaema, kel oli väga raske elu, pidas vastu peaaegu oma 85 sünnipäevani. Oleks vastu pidanudki, kui haigus poleks teda murdnud. Seega on mul arvatavasti elada jäänud üle 50 aasta.
Mul on ilmatu aeg teha kõike, mida elus soovin. Mida kauem lükkan edasi pere loomist ja karjääril tippu jõudmist, seda rohkem on mul aega lihtsalt elada ja kujuneda vabalt ilma välise surveta täpselt selliseks inimeseks, nagu ise soovin.
Võibolla on imelik, kui 30-aastane naine ei ole oma kohta elus veel leidnud, kuid selles poleks midagi paremat, kui ta alistuks välisele survele ja astuks samme elus lihtsalt selleks, et need oleks tehtud.
Ka 60-aastaselt võib elus alustada midagi suurt ja elu ei pea sugugi läbi olema. Võibolla mõne inimese jaoks 60-aastaselt elu alles algab.
HIljuti alustas ühist eluteed 80-aastane noorpaar, kes pärast 50-aastast lahusolekut teineteist taas leidsid. Selline peakski elu olema, eriti, kui elatakse kaua. On ju kurb, kui esimesed paarkümmend eluaastat paned pidu ja põletad elu ning ülejäänud 50 aastat lihtsatl tiksud tuimalt niisama.
Märksa ettenägelikum on teha vastupidi: hoida esimesed paarkümmend eluaastat madalat profiili, jälgida, uurida, koguda tarkust ja kui teadmisi enam-vähem piisavalt, anda gaasi ja hakata elama täisväärtuslikku elu kuni lõpuni välja.
Kogemused tulevad elus niikuinii. Elu on pikk ja roosa mulli sees ei õnnestu meil kellelgi seda veeta. Vastupidi: meid rünnatakse igalt küljelt piisavalt, et isegi end hoides kogeme piisavalt, et sellest järeldusi teha ja et inimesena areneda.
