Riigikogu lihtliikme jaoks pole piiratud silmaring, naiivsus või loodusteadustes mitte orienteerumine midagi ebatavalist. Alles hiljuti väitis telesaates Todd Akin, Missouri osariigi kandidaat USA Senatisse, et naise organismil on olemas “loomulik kaitse rasestumise vastu, kui teda vägistatakse”. Pärast pahameeletormi Akin vabandas ja teatas, et jätkab kandideerimist senatisse.

Kongresmen Akin alles liigub poliitikas stellaarsete kõrguste poole, kuid need, kes sinna jõudnud, pole samuti alati kõige teravamad pliiatsid karbis.

Mõned näited:
“Ma arvan et geiabielu peaks olema midagi sellist, mis on mehe ja naise vahel.” Arnold Schwarzenegger, California ekskuberner.

“Faktid on rumalad asjandused.” Ronald Reagan, USA ekspresident.

“Internet on hea viis netti pääseda.” Bob Dole, USA vabariiklaste presidendikandidaat.

“Kui me ei saa asjaga hakkama, siis ähvardab meid ebaõnnestumine.” Dan Quayle, endine USA asepresident.

Tipp-poliitikute lapsused ja ka geograafilised eksimused on huumorikool pea igas riigis. Nii et kokkuvõttes pole mõtet Riigikogu liiget narrida, sest Charles Darwini “Liikide põlvnemine” ilmub eesti keeles müügile alles sel sügisel, 150 aastat pärast esmatrükki. Lugeda pole kunagi liiga hilja.

Mis aga puudutab saadikust saatejuhi teo analüüsi, siis on asi üsna lihtne. Saadik tegi kaks viga. (NB! Tarkust riigikogu saadikult ei eeldata. Oluline on tõmmata ligi valijate hääli nagu meepott Karupoeg Puhhi.)

Esimene viga: eksimine saate formaadi vastu. Saatest võib muidugi oodata ükskõik mida, kuid siiski mitte ükskõik mida. See “ükskõik mis” on piiratud saate formaadiga ja saatejuht täidab formaati. Ta on autorisaates ise endale raamid (formaadi) loonud ja talitab seal õlgede ja oma pabulate keskel nagu küülik puuris. Kuid see puur ei kuulu enam talle. Televaataja on selle üle võtnud. Ja kui saatejuht otsustab trikitama hakata, siis saab ta sugeda, et on reegleid rikkunud. Saatejuht on oma publiku vang.

Teine viga: on asju, millest publik ei taha midagi teada. Sel pole midagi pistmist tõe või faktidega. Asi on lihtsalt tabudes, antud juhul lisaks veel sõnavaras ja ülbes ätituudis. Sarnane lugu oli ühe ajalehega, mis avaldas tõestisündinud telefonikõne üleskirjutuse, kus jõmmid omavahel arutasid naisadvokaadi eraelu. Ka sellest tuli suur pahandus. Ja mitte sellepärast, et üleskirjutus ei vastanud tõele. Vastas küll. Kuid selliseid asju ei öelda avalikult välja ja öeldu ületas avalikkuse taluvuspiiri. Inimestel hakkab ebamugav. Ja nad ei taha, et telekat vaadates või lehte lugedes neil enesetunne kehvaks läheb.

Antud juhul pole asi kuigi hull: telesaade lõpetab oma pikale veninud elukaare nagunii ja kuna saatejuht on Riigikogu liige, siis pole karta, et taas üks töötu hakkab maksumaksjate rahakotti kurnama. Sekeldus tekitas küll natuke paha haisu, kuid pärast seda muutub õhk igas mõttes puhtamaks.