Keit Fomotškin: Kas alkohol kontrollib meid või meie alkoholi?
Alkoholist ja alkoholitarbimisest kuuleme ja näeme iga päev. Alkoholi kuritarvitamine ja sellega seotud kahjud, mis on seotud tervisehädade, õnnetuste, luhtunud unistuste, töökäte vähesuse või tööviljakuse kaotusega on Eestis pikka aega nii tavalised olnud, et peame seda normaalseks elu osaks. Ööpäevas liigub Eesti teedel 4000 purjus või jääknähtudega juhti, aastas sureb alkoholi tarvitamisega seotud haigustesse 600–800 inimest ja 11-aastastest kooliõpilastest on alkoholi proovinud juba 40%. Kas see on elu normaalne osa?
Suur lõhe valitseb meie suhtumise ja tegeliku käitumise vahel. Ehkki Eesti Konjuktuuriinstituudi andmetel (2012) tõdeb 75% inimestest, et Eestis juuakse palju, hindab vaid 2% inimestest oma alkoholitarbimist suureks. Need arvud näitavad, et inimesed alahindavad oma alkoholitarbimist, pidades seda väiksemaks, kui see tegelikult on.
Milline on sõltumatu alkoholitarbimine?
Kust läheb piir alkoholi kuritarvitamise, sõltuva ja sõltumatu tarbimise vahel? Kas sõltuvuse tekkimisel on määravaks kogus, kangus või sagedus? Kõik kolm on määravad, aga piir sõltuvusse langemisel on väga individuaalne. Palju räägitud mõõdukasse tarbimisse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult.
Pigem võiks rääkida sõltumatust alkoholitarvitamisest. Alkoholisõltumatul inimesel pole tarvis alkoholi, et iseennast paremini väljendada. Alkoholisõltumatul inimesel pole tarvis juua ära mitu pitsi viina või kaks-kolm õlut, et julgeda vastassugupoolega tutvust teha. Alkoholisõltumatu inimene julgeb öelda „ei“ alkoholile, ilma et peaks seejuures seda kümneid kordi põhjendama. Kui suudame lõdvestuda, teistega vabalt suhelda, keskenduda, magama jääda, end vabalt tunda ka ilma alkoholita, võime end tõenäoliselt pidada alkoholist sõltumatuks.
Täna on oluline vähendada alkoholist tingitud kahjusid, kaitsta oma perekonda ja lähedasi ning luua alkoholist sõltumatut kultuuri. Usun, et positiivse muutuse võtmeteguriks on alkoholi tarvitamisega seotud normide teadlik loomine ja kujundamine tööl, kodus, sõprade seltsis ja ka ühiskonnatasandil laiemalt.
Üheks oluliseks sõnumi kandjaks joomiskultuuri arendamisel on ka alkoholi pakkuvad toitlustusasutused, kes võiksid aidata positiivse muutuse loomisele kaasa, pakkudes külastajatele alternatiiviks senisest laiemat valikut alkoholivabasid jooke. Ka külastajad võiksime neid julgemalt küsida. Seepärast kutsun kõiki toitlustusasutusi täiendama alkoholivabade jookide valikut ning pakkuma külastajatele veini kõrvale vett. Julgustan kõiki Eesti toitlustusasutusi initsiatiiviga liituma ja pakkuma rohkem põnevaid alkoholivabasid jooke, mida saavad nautida lapsed, beebiootel emad ja ka lihtsalt nauditavat maitseelamust soovivad külastajad. See on lihtne ning oluline samm alkoholikultuuri arendamisel.
Kumb on olulisem – etanool või kultuur?
Eestis algab alkoholiga tutvuse tegemine juba väga noorest east. Alkoholi tarbides on enamasti eesmärk end purju juua ja sageli peetakse seda normaalseks. Eesti elanikud joovad sageli ja suurtes kogustes. Joobes ujumine, joobes või jääknähtudega autorooli istumine, jääknähtudega töölkäimine on hoolimatu käitumine mitte ainult enda, vaid ka teiste suhtes.
Rohke alkoholitarvitamine on saanud osaks kultuurist ning sedasi jätkates taastoodame olemasolevaid käitumismustreid, kujundades sarnaselt ka järeltuleva põlve alkoholisse suhtumist ning nende tarbimisharjumusi. Paljude lapsevanemate jaoks on alkohol kodus tabuteema ja sageli puudub ka selge seisukoht. Kust muutuse loomist alustada? Riigi alkoholipoliitika ja alkoholitootjate ning maaletoojate massiline reklaam määravad palju, kuid olulisem on meie enda tahe ja käitumine. Endast on alati palju lihtsam alustada. Meie endi võimuses on luua alkoholist sõltumatumat tarbimiskultuuri. Kultuur määrab, kellega joome, mis kogustes joome, kuidas joome ja kui sageli joome. Kultuur mõjutab ka seda, kas ja kuidas me purjusolekut tajume ning mis põhjustel me end purju joome. Kultuuri määrame suures osas meie ise oma peres, sõpruskonnas, töökohas, linnas ja ühiskonnas.
Ka sellel on mõju, mida me ei tee. Kui keegi meie tuttavatest sõidab mõnikord purjus peaga ja me ei takista teda, siis osaleme kultuuris, mis aktsepteerib purjus peaga sõitmist. Kui keegi meie töökaaslastest tuleb hommikul alkoholilõhnadega tööle või ei saa oma asju alkoholiprobleemi tõttu õigeks ajaks valmis ning me teeme tema eest asjad ära ega ütle midagi, siis osaleme kultuuris, kus vastutustundetu purjutamine on õigustatud. Kui töölt koju tulles on meie esimene valik lõõgastumiseks üks-kaks klaasi õlut, siidrit või veini, loome samuti kultuuri ja anname eeskuju oma lastele.
Soovin, et suudaksime teha rohkem iseseisvaid ja vastutustundlikke otsuseid. Võtame eesmärgiks alkoholikultuuri ümbermõtestamise ning purjusoleku taunimise ja viime selle ellu. Et ka mittejoomine oleks põhjuseid toomata vastuvõetav. Kas alkohol kontrollib meid või meie alkoholi?
(Autor on Terve Eesti Sihtasutuse tegevjuht.)
