Simmo Saar: „Omakohtu“ põhisaavutus – Savisaar jäi vahele valetamisega
Lugesin näoraamatus ringi liikudes ühte head lugu: mees kahtlustas oma naist petmises ja otsustas peale pikka kõhklemist asjas selgust saada. Ta pani selga laigulised moondamisriided, ronis õhtul põõsasse ja asus abikaasat ootama. Viimane saabuski musta mersuga võõra meesterahva embuses. Et end mitte välja anda, roomas mees oma auto varju. Ja märkas, et poritiibade äärtel on näha roostealgeid. Seejärel saabubki püant: mehe põhiline mure keskendub hoopiski sellele, kas roostetavate koopaäärte puhul tuleb vahetada tagumised poritiivad või piisab koopaäärtest.
Antud lugu on hea näide sellest, et sageli kipume teemat lahates kalduma sellest kõrvale. Arusaamatuks jääb, kumb siis on suurem mure – kas see, et abikaasa „vasakule kaldub“, või hoopiski see, et rauast neljarattaline sõber uusi plekke nõuab?
Ka tõeline elu ei erine sellest anekdoodist kuigivõrd. Kui saade „Omakohus“ andis avapaugu, näidates Tallinna linnapea veiderdamist öises südalinnas, kerkis esile mitmeid küsimusi: kas Savisaarel oli õigus niimoodi käituda, kas avaliku elu tegelane peab taluma paparatsode rünnakuid või kes oli naisterahvas tema kõrval.
Ka saate formaadi ja saatejuhtide käitumine polnud antud asjas oluline (kuigi ega midagi ette heita küll ei saa). Isegi see, et skandaalimaiguline intsident juhtus taaskord Savisaarega pole üldsegi oluline. Ja muidugi närimine vales kohas parkimise kallal... No vabandage, see on muu kõrval poisike!
Oluline küsimus: mille kohta meile veel valetatud on?
Tegelikult peaksime kõrvutama antud videolõiku ja Edgar Savisaare blogi. Lugedes tema versiooni juhtunust, jääb üle kaks võimalust: kas Keskerakonna esimees on muutunud seniilseks ega mäleta lähiminevikku, või siis on Eesti ühe lugupeetud poliitiku näol tegemist paadunud valetajaga. Mis omakorda viib meid uue küsimuse juurde: mille kohta Savisaar veel valetanud on? Kas tema süda on ikka nii puhas, kui ta avalikkusele väidab?
Kas 2010. aasta jõulude ajal avalikuks tulnud rahaküsimise taga oli ikka soov Lasnamäele kirikut ehitada? Kas Savisaar ikka oli 2009. aasta 23. juunil Vabadussamba avamisel „rahva seas“, nagu ta ise väitis? Süüdistati teda ju selles, et talle monumendi avamistseremoonia sugugi korda ei läinud ning et ta seal ka ei viibinud. Vastukaaluks väitis linnapea, et ta oli kohal küll, kuid seal, kus seisis tavarahvas. Ja ainuke, kes tema sõnu kinnitas, oli muidugi partei peasekretär Priit Toobal...
Kui Savisaar oleks juhtunut tunnistanud, oleksin vähemasti mina teda mõistnud. Väike vabandus ja ettekääne, et päev oli pikk ja väsitav, oleks olnud ju piisav. Sest tegelikult pole rambivalguses elamine sugugi lihtne ja me kõik vajame privaatsust. Kuid vabandamise asemel mingisugune rumal lora kellelegi appi minemisest ja sõbralikust aitamisest ei ole kaadreid vaadates enam kuidagi usutav.
Mul on kahju sellest, mis meie poliitikas toimub: inimestel puudub maailmavaate valimise võimalus, sest meie suure vasaktsentristliku erakonna esimehe vassimine ei luba teda enam uskuda ka siis, kui ta käsi südamel tõde vannub. Ja muidugi saab ta alati õigustada, et „teised teevad ju ka“, kuid see pole enam veenev... Ka meie, valijad, oleme inimesed. Me mõistame inimlikke nõrkusi ja ei taha, et meid rumalaks peetaks.
Oht riiklikule iseseisvusele
Paraku pole selline käitumine ja valija petmine mitte lihtsalt taunitav, vaid ka ohtlik. Eestis pole areenile uusi poliitilisi jõude tulemas (olemasolevad on end juba piisavalt kindlustanud), kuid vanad on end ammendanud. Näiteid võib tuua mitmeid: nii mõnegi ministri kõrgustesse küündiv ülbus, pidev faktide moonutamine ja elu negatiivse külje salgamine, sageli avalikkuse ette ujuvad skandaalid. Ja kõigele sellele seisab vastu opositsioon, mille suurim erakond hüppab ühest ämbrist teise, eitades nende ämbrite olemasolu.
Nii jõuamegi lõpuks punkti, kus inimeste tüdimus muutub ohtlikuks, sest usaldada ei saa ju kedagi. Ja kui meie riiki ja omavalitsusi juhivad inimesed, keda usaldada ei saa, siis ei saa me ka enam oma riiki uskuda.
