Lapse peksmisega karistad sa teda vaid oma enda laiskuse eest!
Pärast meeldivat nädalavahetust maal uuesti Delfit lahti tehes pidin šokist silmanägemise kaotama - Rahva hääles on tervelt kolm artiklit, kus ülistatakse vägivalda - täpsemalt laste peksmist. Väidetakse, et ilma peksmata pole võimalik last kasvatada ja et seaduseelnõu, mis seda keelab, on tobe. Issanda vits!
Inimesed, kas te olete aru kaotanud? Mida peaks peksmine lapsele õpetama ometi? Ainult seda, et tugevamal on õigus nõrgemat lüüa. Mitte moraalseid väärtusi ja õigeid eluhoiakuid. Ainult alandust ja häbi, aga mitte teiste inimestega arvestamist, seda kohe kindlasti mitte.
Minu vanemad kasvatasid mind kahjuks vitsaga. Ma tõesti ei saa öelda, et olen seetõttu kuidagi parem inimene. Kui üldse, siis olen katkisem, haigem ja murelikum, kartlikum ja närvilisem kui oleksin ilma vitsata kasvanuna. Kõike seda, mille eest ma kere peale sain, oleks aga saanud selgitada ja õpetada absoluutselt ilma vitsata! Näiteks - halb hinne. Kuidas peaks vits aitama seda parandada? Aitab vaid see, kui kõrvaldada kõik segavad tegurid ja mitte lubada filme, juturaamatuid, külaskäimisi ja meelelahutusi enne, kui hinne on parandatud. Vitsutamine viis mu alati meeletusse masendusse ja pärssis ajutegevust tõsiselt.
Või näiteks - laps ajab maha ja lõhub ära vaasi, kogemata. Kuidas vits peaks selle terveks tegema? Ei tee! Kõige õigem viis sellisel juhul käituda, on panna laps oma tekitatud segadust ise ära koristama, võimalusel ka vaasi jälle kokku kleepima. Vitsutamine ei muuda kohmakamat last osavamaks, küll aga muudab hirm vitsa saada lapse veel kobamaks.
Laps ütles sulle halvasti? Issand, sa oled täiskasvanud inimene, kas sa ei mõista talle midagi vastu öelda nii, et ta saaks aru, et tegi valesti? Kas sa solvusid lapse ütlemiste peale? Oma solvumise maandamine lapse tagumikul võib ju anda sulle korraks parema enesetunde, aga last see ei kasvata absoluutselt, ainult õpetab, et ongi õige ennast nõrgemate peal välja elada.
Ainukene käitumine, mil puhul lapse füüsiline karistamine on mingilgi määral kohane, on see, kui laps teeb ise kellelegi haiget. Kui tal endal empaatiavõimest puudu jääb, tuleb tal siis lihtsalt lasta omal nahal tunda, mida tema käitumine tegelikult tähendab. Üldiselt aga on juhul, kui laps kedagi lööb, kõige targem tal käsi kinni hoida, kuni ta maha rahuneb ja aru saab, mida ta valesti tegi. Jah, täiskasvanu on tugevam kui laps, aga selle tugevuse rakendamine löö-ja-lahku stiilis ei ole lapse kasvatamine, ei ole küps käitumine.
Kusjuures, ma ei arva, et lapsed peaks absoluutselt karistamata jätma, ei. Lapsel peavad olema piirid ja need peavad olema selged ja kindlad. Karistada aga saab lapsi ka teisiti kui pekstes. Selleks aga tuleb last kasvatada maast-madalast, nullist peale, mitte lasta tal esimese klassini suvaliselt kõike teha ja alles siis äkki tagantjärele kasvatama hakata. Selle nimel, et sa ei peaks oma last peksma, tuleb hakata tööd tegema kohe, kui laps sünnib. Kui sa jätad kasvatamisetöö õigel ajal tegemata, siis hiljem pole lapse peksmine mitte midagi muud, kui su enda laiskus, mille eest sa last karistad!
Oma lapsi ma ei peksa. Ma ei luba neil ka kõike teha. Ma pole lubanud neil teisi peksta, poes jalgupidi ostukärus istuda, riiulitest asju kiskuda, üldse võõraid asju näppida, ropendada, oma asju laokile jätta. Ma olen nad maast-madalast õpetanud enda järelt ise koristama ja oma elu üle ise vastutama. Saab halva hinde? Tema ei teinud oma tööd ära ja jääb preemiast - mõnest eluks mittevajalikust hüvest - ilma. Kuni ära õpib. Tahab (kolmeaastane) ostukärru istuma ronida? Tõstan ta sealt maha. Korduvalt, kui vaja. Kisub poes asju? Võtan ära. Ei luba. Tõstan lapse eemale.
Ja see kõik mõjub. Mu lapsed pole mingid sünnipäraselt kukupaid imelapsed, ma olen nendega lihtsalt ise piisavalt palju vaeva näinud, nii palju, et ma ei pea neid peksma! Ma räägin nendega. Kui ma olen pahane, siis ma ka ütlen seda neile. Ja nad saavad aru. Vaadake, lapsed saavad jutust aru. Nendega on võimalik rääkida. Kui sa oled neid maast-madalast õigesti kasvatanud, võivad nad su jutu peale küll mossitama hakata, aga nad ikkagi saavad sinust aru! Ja mis su eesmärk siis nüüd on? Et lapse täidaks su korralduse vitsahirmus pai näoga või et ta saaks aru hea käitumise põhimõtetest ja võtaks need kasutusele? Kumb? Valik on sinu.
Aga vägivald on just nimelt asjatundmatule viimane väljapääs. Asjatundjad käituvad teisiti.
