Ülikooli eesmärk pole täita tudengite ootusi
Tartu ülikoolis kogutakse sellel aastal tudengitelt tagasisidet õpetamise ja õppeainete kohta uue süsteemi alusel. Küsimustik on varasemast erinev, numbriga märgitud hinnangute juurde oodatakse rohkem sõnalisi kommentaare ning mingi osa tulemustest tehakse hiljem avalikult kättesaadavaks.
Vastatakse ka umbropsu
Küllap on uuel süsteemilgi (nagu üldse tudengite arvamustel ja nende põhjal tehtud järeldustel aine sisu ja õppejõu kohta) omad head ja vead, kuid tagasiside vajadust ning tööd selles suunas, et üliõpilased võimalikult rohkem sisulist infot annaksid, tunnustatakse ülikoolis siiski väga valdavalt. Eraldi teema on, mida sellest tulenevalt muuta saab, muutma peaks või muuta ei tohiks.
Õpetamise entusiastina ja natuke ehk innustatuna ka tudengite kiitusest eelmise tsükli loengute-praktikumide sisu, süsteemi ja nõudmiste kohta oli noor õppejõud uuel semestril iseäranis tubli: valmistas kogu töö ette varakult ja põhjalikult. Juba enne esimest kohtumist üliõpilastega olid tal nende jaoks veebi riputatud kõikide oma loengute slaidid esimesest viimaseni. No ja siis ajad ikka silmad pärani küll, kui loed tagasisidest, et õppimist toetaks see, kui slaidid oleksid enne loengut kättesaadavad.
Või teine näide. Õppejõud teab, et ta pole ära jätnud ühtki minutit semestri õppetööst. Aga tudengite vastused väite juures „Kõik õppeplaanis ette nähtud loengud ja harjutustunnid toimusid” on sellised: täiesti nõus – 35, üldiselt nõus – 13 ja üldiselt ei nõustu – 2 vastanut. Uues ankeedis sellist küsimust enam polegi.
Siiski kinnitab Pille Penjam, TÜ eesti keele teadur ning samas arstiteaduskonna IV kursuse tudeng, et „keskmine” arvamus tuleb tagasisidest ikkagi välja – sõltumata sellest, kas vaadata tulemusi õppejõu või üliõpilase pilguga. Huupi loobitud vastuseid on vähe, need ei kaalu üles läbimõeldud hinnangute väärtust. „Parima tagasiside annavad selgitused ja kommentaarid. Olen vahel lausa palunud oma tudengeid, et kui nad vähegi raatsivad ja viitsivad, siis mina olen küll väga tänulik sõnalise tagasiside eest. Õppejõu seisukohast on „linnukesed” vastustena mõttetud. Teadmisega, et 58 üliõpilast olid millegagi väga nõus, 14 olid üldiselt nõus ja kolm polnud üldse nõus, pole mul midagi peale hakata. Mind huvitab, mis oli nende kolme probleem.”
Kas ja kes mõõdab ning mida?
Kõrgkoolides, kus õppejõule on antud vaid arvudes väljendatud tagasisidet, ütleb mõni, et ei viitsi oma numbreid eriti vaadatagi. Saad näiteks teada, et sinu õppeaine loogilist ülesehitust hindas sadakond tudengit keskmise hindega 3,8. Ja edasi?
Keskmistest võib moodustada ilusaid pingeridasid, aga need ei aita kedagi ega räägi pahatihti vähimatki asja sisust. Osa, mõnikord koguni suur osa massiülikooli tudengitest ei taha, ei oska või ei suudagi üldse tõsiselt õppida, seetõttu on hinnangud mõnikord kehvapoolsed ka seetõttu, et aine on raske ning õppejõud pole andnud nõudmistes järele.
TÜ matemaatilise analüüsi lektor Indrek Zolk, kelle enda senist tööd on üliõpilased kõrgelt hinnanud, ütleb UT jaanuarinumbris, et temagi näeb neid ohtusid. Ülikooli eesmärk ei ole tudengite ootusi täita, vaid pakkuda neile arenguvõimalusi. Algne või vahetu mulje õppejõust, õppekavast või konkreetses aines tehtava mõttest võib olla petlik.
Õpetajate Lehele teemat kommenteerides täpsustab Indrek Zolk oma mõtet: „Ikka on aineid, kus tuleb kõvasti tööd teha ja mille õppimise järel on „pool ülikooli läbi”,” teab Indrek Zolk. „Kui tudengeid väga palju kuulata, võib selliseid kursusi vähemaks jääda või mõni neist hoopis kaduda. Kas meil jätkub õppejõude, et „raskeid” aineid „ägedalt” õpetada...?
Näiteks olen ise lõpetanud gümnaasiumi rohkem kui kümme aastat tagasi ning meil oli prantsuse keele õpetaja, keda paljud ei sallinud: tema õppematerjalid (õpetaja enda koostatud!) olid pikad ja põhjalikud, tuli palju pähe õppida, nõudmised olid kõrged. Kuid tagantjärele olen talle väga tänulik ja ma pole sugugi ainus. See õpetaja aga oli mõni aeg tagasi sunnitud sealt koolist lahkuma – just õpilaste avalduste tõttu. Asemele tulid kaadrivoolavus ja leebed nõudmised... Sellised stsenaariumid ülikoolis realiseeruda ei tohi!”
Ka Pille Penjami sõnul võib tudengite rahulolu sõltuda osalt õpitava sisust: mõnda lihtsamat-praktilisemat kursust lugedes on kergem populaarsust võita kui karmi tööd ja süvenemist nõudva „tõsise” aine õpetajana. „Seda hinnatavam siis, kui sealtki hea tagasiside tuleb. Kui üliõpilane tunnistab, et ta õppis nagu hull, sest materjal oli keeruline, kuid sai asja selgeks tänu aine heale esitusele ning töökorralduse ja nõudmiste läbimõeldud süsteemile, on see parim, mida tahta.”
Avalikustamise ohud
Uute ankeetide abil saadud tagasiside „anonüümse lausavaldamise” kava käiku ei läinud. „Noorte vihaste meeste” plaanides oli nii õppejõudude pingeridade koostamine kui ka „eesmärk süstida tudengitesse usku, et tasub vaid teada anda, et õppeaine või õppejõud ei täida ootusi, ja õppejõud saadetakse ümberõppele või vahetatakse välja” (Tartu Tudeng, november 2011). Tagasiside mõistlikku avalikustamist aga pole ilmselt põhjust karta.
Pille Penjam ütleb, et arstiteaduskonnas on tudengid juba mitu aastat teinud oma alternatiivset küsitlust. Selle põhjal hiljem koostatud üsna detailsed aruanded on tehtud avalikuks ning midagi hullu pole juhtunud. Pigem võib täheldada, et selgelt probleemsed ainedki saavad tagasisideankeetides leebema hinnangu, kui olnuks põhjust eeldada enda kogetu või eravestlustes kuuldu põhjal. Üliõpilaste enamik ei ole õppejõudude suhtes pahatahtlik, vaid pigem empaatiline.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
