Noor: me raiskame oma elu, sest keegi ei nõua meilt midagi muud!
Kui noored, kes peaksid olema energilised, tahtejõuga inimesed, raiskavad oma aega Facebookis, postitades profiili seinale sõnumeid „mul on igav“ ja saates teistele kirju sisuga „mis teed?“, ei näita see nende puhul just eriti kõrget intelligentsuse taset. Eriti rüvetatakse oma maitset viibides palju 9gagi nimelises naljaportaalis, kust erilist huumorit ei leia ja nüristatakse oma vaimu teravust. Paljud noored ei suudagi enam näiteks raamatut kätte võtta, sest seda lihtsalt ei mõisteta ja ei suudeta aru saada sisust - piirdutakse ainult kooli kohustusliku kirjandusega. Kui noor ütleb, et tal on igav ja et tal pole midagi teha, kas see ei näita siis juba selgelt, et tal puudub loominguline mõtlemine? Miks ei ole enam noortel täisväärtuslikult elamise kirge? Eneseteostus on oluline osa noore inimese arengus.
Selge on ka muidugi see, et tihtipeale mõjutab keskkond. Noored, kelle vanemad neile ja nende haridusele erilist tähelepanu ei pööra, ei teagi, mida oma eluga peale hakata, sest nende käest ei ole kunagi midagi tõeliselt nõutud ja seega ei oska nad ka endalt midagi nõuda. Asjadest ei vaimustuta enam, mitte millegi suhtes ei ole kirge, miski ei üllata, miski ei huvita - see kõik on täielik passiivsuse tasand, täielik seisak. Miks ei võeta kätte raamatuid, miks ei tehta midagi loomingulist, miks on arvuti, kui eluta asi, järsku elamisvahend?
Nii palju on neid küsimusi, mida noored endale ei esita või ei tahagi esitada, sest nii saab lihtsamalt ja mugavamalt läbi. On ka neid, kes tõesti teavad, mida endalt ja oma elult tahavad ja löövad elus edukalt läbi. Siis miks mitte meie, see uus põlvkond noori, ei võiks olla need, kes saavutavad kõik, mida tahavad, annavad oma elule väärtuse ja lõpetavad kunagi oma elu teadmisega, et on omalt poolt midagi head maailmale juurde antud?
