Kolmapäeva ennelõunal ärritasid Breiviki selgelt kõik küsimused, mis puudutasid templirüütleid ning ta ei tahtnud paljusid üksikasju avaldada. Breivik ütles ainult, et ta on üks osa organisatsioonist, kuid iga üksik rakuke tegutseb iseseisvalt ning kontaktid nende vahel on hõredad, vahendab Aftonbladet.

„Iga isik peab olema piisavalt tugev, et tegutseda ilma teiste abita,“ ütles Breivik.

2002. aastal sõitis Breivik Libeeriasse, et kohtuda Serbia sõduriga, kes oli tapnud Jugoslaavia sõjas palju moslemeid.

„Ta oli sõjakangelane,“ ütles Breivik.

Libeerias ostis ta väidetavalt ka teemante, et finantseerida erinevaid asju.

Breivik tunnistas, et kohtas samal ajaperioodil Londonis veel kolme isikut, kuid iga kord, kui süüdistaja üritas avaldada talle survet, et ta räägiks rohkem, ärritus ta ja esines lõpuks vihapurskega.

„Miks me ei jäta järgmist kaht tundi vahele ja teeme kohe lõppjärelduse, mida te tahate, nimelt, et te ei usu, et on olemas mingi võrgustik ja et ma olen kunagi seda serblast kohanud?“

Selle peale sekkus kohtunik Wenche Elisabeth Arntzen.

„Kas sa mõistad, et vastamisest keeldumist võidakse samuti kasutada sinu vastu?“ küsis kohtunik.

Kui süüdistaja läks Norrat puudutavate küsimuste juurde, rääkis Breivik, et ta üritas välismaal hoiduda politsei huviorbiiti sattumisest.

„Kontaktide otsimine väljaspool riigipiiri muudab mingisse nimekirja sattumise kümme korda vähem tõenäoliseks,“ ütles Breivik.

Terrorist märkis, et väga vähestel isikutel on õnnestunud korda saata midagi sellist, mis toimus 22. juulil, aga tema kordasaadetu oli omamoodi terrorikool, mis omakorda tähendab, et igaüks võib sellise rünnaku korraldada.

„Igaüks, oled sa kindel?“ küsis süüdistaja Inga Bejer Engh.

„Jah,“ ütles Breivik, aga mõtles siis ümber. „Aga ilmselt mitte naised.“

Prokurör küsis selle peale, kas tema oleks sellega hakkama saanud.

„Mõned naised küll, üks kümnest. Peab olema selgroogu. Aga ei pea olema eriliselt andekas,“ vastas Breivik.