JUHTKIRI: Tallinna Vesi ja ta kasum – kes neid jõuaks lahuta?
Lisaks eelnevale on ju ka kraanivee kvaliteet pidevalt paranenud ja pealtnäha polegi nagu põhjust nuriseda. Või on siiski?
Aga mõelgem hetkeks, kust see 25,4 miljonit eurot siis tuli? No eks ikka klientide taskust. Iseenesest polekski see ju eriline probleem, kui vee näol oleks tegu kaubaga, mida müüvad paljud kaupmehed. Paraku pole kraanivee puhul tegemist pudeliveega ja seda müüb pealinnas ainult monopoolses seisundis Tallinna Vesi. Ja müüb kallimalt, kui konkurentsiameti ettekirjutused ette näevad.
Aga kuidas see kõik võimalikuks sai? Tallinna linn erastas ASi Tallinna Vesi 2001. aastal. Nii ongi osa firmast Suurbritannia ärimeeste käes ja vee hind muudkui kerkib, sest nii sai müügitehingu ajal ja ka hiljem kokku lepitud.
Et vee hind siiski päris kontrolli alt ei väljuks, tehti eksklusiivselt Tallinna Veele mõeldes valmis monopolide ohjeldamise seadus. Õnneks või kahjuks on sellest Tallinna Vett ohjeldades olnud sama palju tolku kui valimisreklaamist „Hoiame vee hinna kontrolli all!“. Sest tegelikkuses vaidlustas veefirma konkurentsiameti ettekirjutused kohtus ja kuni see lahing pole läbi, hinnad ei muutu.
Et vee-ettevõtte omanikel-juhtidel on tõsi taga, näitab seegi, et oma huvide (loe: raha) kaitseks ei löödud risti ette ka Eesti laimamisele rahvusvahelistes majandusväljaannetes. Nii on ilmunud Financial Timesis ja Forbes'is lood, mis pehmelt öeldes ei näita Eestit just heas valguses.
Kokkuvõtteks on mürgeldanud Tallinna veevärgiga mitmed Tallinna linnapead, riigikogu on nikerdanud valmis seaduse, konkurentsiamet on teinud ettekirjutusi, kohtud jahvatavad hagisid, tarbijad maksavad rohkem, kui kulupõhise arvestuse järgi võiks, Eesti maine on saanud näopeksu rahvusvahelises ajakirjanduses ja sellisest rahvuslikust kambakast hoolimata saab Tallinna Vesi ikka 396 miljonit krooni kasumit.
Mida sellest kõigest õppida? Ega vist muud midagi, kui et ostke Tallinna Vee aktsiaid. Nii saate dividendide maksmise ajal osagi veearvest tagasi...
