Eesti nukuteater: vaimustusest hukkamõistuni
Nukuteatri esimesel aastakümnel kujunes omamoodi sümbolnukuks pika ninaga puupoiss Buratino, kellest sai 1960. aastatel nukuteatri ettevõtmisi reklaamiv tele- ja raadioreporter. Seda muidugi Ferdinand Veike abiga. Ferdinand Veiket võib nimetada iseseisva nukuteatri isaks. Ta on ka teatri esimene ja seni kõige pikema staažiga peanäitejuht. Ühtlasi on ta teinud nukuteatris enam kui kaheksakümmend lavastust. Veike kunstilisel juhtimisel töötas nukuteater 1980. aastani, kokku 28 aastat.
Veiket võib iseloomustada kui huvitavate ideedega lavastajat eelkõige klassikalises sirmiteatris. Tähtsal kohal Veike lavastajatöös olid algupärandid, klassikalised muinasjutud ja folkloor. Kolmes oma lavastuses on ta tuginenud eepose „Kalevipoeg” ainestikule. Kindlasti sai armastus „Kalevipoja” vastu alguse juba ajast, mil Veike 1948. aastal Estonia teatris E. Kapi balletis „Kalevipoeg” nimirolli tantsis. Tollaste näitlejate sõnul nakatas Veike neid oma elurõõmuga ning pani aluse heale nukuliigutamisoskusele.
Ferdinand Veike hinnangul peab nukunäitleja olema laiahaardelisema fantaasiaga kui suure lava näitleja, sest lastele tuleb mängida huvitavamalt kui suurtele. Nukuteatris peab näitleja emotsionaalne sõna olema intensiivsem, ilmekam, õige eestikeelse intonatsiooniga, nii et see ulatuks läbi vineerist või riidest lavasirmi väikese kuulaja kõrvu. Tähtis on mõista last.
Rein Agur – nukuteatri uuendaja
Leningradi riikliku teatri-, muusika- ja kinematograafiainstituudi nukunäitleja diplomiga lõpetanud Rein Aguri esimene lavastus nukuteatris oli Oskar Liigandi „Pardike Tuttpütt” 1963. aastal. Siiski ei olnud tookord veel tunda seda avangardistlikku, julgelt eksperimenteerivat lavastajat, kellest võib kõnelda seoses 1970. ja 1980. aastate mängulise, kujundirikka, avatud mängu kasutava nukuteatriga.
Agurit ei rahuldanud üksnes sirmiteatri piiratud võimalused. Mõttekaaslasi leidis ta eeskätt noortes nukunäitlejates, kuid poolehoiust rohkem kohtas vastuseisu. Aguri loomingulised püüdlused vormilt mitmekesisema, sisult mõttesügavama ja poeetilisema teatri suunas põrkasid vastu trafaretset kujutelma nukuteatrist kui kitsastesse raamidesse surutud spetsiifilisest teatrikunstiliigist. Senini oli näitleja animaator, kes ütleb teksti ja liigutab nukku, Agur tahtis näitleja kui kunstniku tuua kõigi oma võimalustega nukuteatri lavale. Päevakorda tõusis ka sisukam repertuaar.
Laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu tõmbas nukuteater endale 1973. aastal lavastusega „Punamütsike”. Rein Agur ja Mati Unt tegid üldtuntud klassikalisest muinasjutust sootuks uue „väänatud” töötluse. Hinnangud lavastusele olid diametraalselt vastandlikud, ulatudes vaimustusest hukkamõistuni. Lavastuse peamine adressaat, lapsed, läks teatri esitatuga kaasa. Kriitilised olid paljud lapsevanemad ja pedagoogid, kes igatsesid taga oma noorusaegade naturalistlikku sirmiteatrit.
Kuldsete tähtedega on teatrilukku kirjutatud Friedebert Tuglase „Väikese Illimari” (1975) ehe maahõnguline lavastus, milles peegeldus kõige eredamalt eesti nukuteatri nägu ja rahvuslik eripära. Aguri arvates ei peaks teater publikut ainult naerutama, vaid saalis istuva mudilasega suhtlema nagu võrdne võrdsega. Eesti nukuteater peab pakkuma oma, teiste maade nukuteatrist erinevat kunsti. Laval olid näitlejad, kes kord samastusid nukuga, kord mängisid ise, kord suhtlesid näitleja + näitleja, kord näitleja + nukk tasandil. Aeg-ajalt võeti appi maskid – nii lõbusad kui ka kurvad. Niisugust lavastust polnud meie nukuteatris varem nähtud. Vastuseis lavastusele oli veelgi suurem kui varem „Punamütsikesele”. „Väikest Illimari” ei võetud kontrolletendusel vastu, soovitati ümber teha. Kui lavastus sügisel siiski käiku läks, ei muutnud Agur mitte midagi.
Nukuteater täiskasvanuile
1970.–1980. aastatel astus nukuteater otsustava sammu täiskasvanud publiku enda poole võitmisel. J. Swifti motiividel tehtud „Gulliver ja Gulliver” 1979 (autor Mati Unt, lavastaja Rein Agur) oli nukuteatris pärast „Kuradiveskit” (1961, lavastaja F. Veike) teine teatrilugu täiskasvanuile. Gulliveri osatäitja Hendrik Toompere on meenutanud, et Unt kirjutas Gulliveri loo poliitilise näidendina. „Olukorrast ja aktuaalsetest asjadest ei saanud otsesõnu rääkida. Kritiseeriti saunadirektoreid ja kojamehi, poliitikutest ei tohtinud iitsatadagi. Lavastuses tekkisid ilusad paralleelid, millest publik õigesti aru sai.” Kaasatud oli ansambel Ruja.
Rein Agur peab nukuteatrile väga lähedaseks William Shakespeare’i teatraalset ja poeetilist dramaturgiat. 1984. aastal esietendus tema lavastuses „Romeo ja Julia” ning 1985. aastal Shakespeare’i „Suveöö unenägu”. Viimane oli üks fantaasiarikkamaid ning teatraalsemaid lavastusi Eesti teatris 1980. aastate keskel.
Täiskasvanud publikule mõtleb ka nüüdne nukuteater. Andres Dvinjaninovi kunstiliseks juhiks oleku aastatel 2000–2006 omandasid repertuaaris olulise koha lavastused noortele. Nukuteatrist sai laste ja noorte teater.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
