President Ilves toetab õpetajate streigiõigust?
"Eestlane polevat streikija, vähemalt mitte viimase 12 aasta jooksul, " kirjutas Ilves 2003. aastal ja küsis: "Mida me häbeneme? Et streikimine pole ilus? Või on küsimus pigem eestlase väidetavas individualismis, mis ei lase inimestel midagi üheskoos teha? Arvan, et kurja juur asub meie lähiajaloos ehk siis sovjetiaegsete “ametiühingute” rollis parteitute kontrollmehhanismi ning nomenklatuursete isikute sooja kohana."
Ilvese sõnul politiseerivad streikimist nii kommunistid kui ka “kapitalistid”. "Kui omanik on võimule lähedal, nagu turumajanduslikus Läänes 19. ja 20. sajandil või 21. sajandil Eestis, või kui omanik on võim, nagu Nõukogude Liidus, siis ei saagi omanikule ebameeldivad ja tema tulusid vähendavaid aktsioone võtta teisiti kui poliitikat. Sel põhjusel ongi poliitiline võim saatnud nii ultrakapitalismis kui kommunismis sõjaväe streike laiali ajama."
"Peaksime lõpuks aru saama, et streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle," kirjutas Ilves ning seletas lahti streigi turumajandusliku olemuse, kuna Sotsiaaldemokraadid Euroopas ja demokraadid USAs käsitlevad ametiühinguid ja streike kui turumajandusliku ühiskonna tasakaalumehhanismi.
"Nagu kõigi muude kulutuste puhul, tahab omanik kokku hoida ja osta tööjõudu võimalikult odavalt. Tööjõumüüja ehk töötaja aga tahab oma “toodet” ehk tööd müüa võimalikult kallilt. Omanik proovib maksimeerida kasumit ja teeb seda kahel moel – müüb oma toodangut kallilt ja hoiab kulusid võimalikult madalal. Kui omanik läheb oma toodet müüma, siis küsib ta maksimumhinda. Kui hind ostjale ei sobi, siis kas loobutakse müügist või alandatakse hinda.
Täpselt samamoodi käitub tööjõumüüja ehk ametiühing: kui omanik pole valmis nõutud hinna eest tööjõudu ostma, siis tööjõud kas laseb hinna alla ehk siis vähendab oma palganõudmisi või loobub pakkumisest. Ehk streigib."
Eestis on siiani olnud vaid üks õpetajate streik, aastal 2003., kuid see oli vägagi tulemuslik. Kõigepealt tõusis streigi tulemusena õpetajate palk 12 protsenti. Teiseks streigivõiduks tuleb lugeda seda, et tollane haridusminister tahtis õpetajad muuta tähtajaliste lepingutega töötajateks ja teha ka õpetajate kvalifikatsioon tähtajaliseks, kuid 3. detsembril 2003 toimunud streigi tulemusena jäid need tegemata.
