Vanem inimene võib olla hoopis väärtuslikum töötaja kui noorem
Loomulikult on suhtumine, et üle 50-aastane pole hea töötaja, täiesti vale. Igal vanusel on omad head ja vead, seda ka töösuhtes.
Toon näite üle 60-aastasest mehest, keda hästi tunnen. Tema töö nõuab nii täpsust, korda kui ka füüsilist pingutust. Ta on töötanud ühes ja samas ettevõttes aastaid (kusjuures pidi 50-aastaselt oma erialas kannapöörde tegema ja täiesti uuel alal kohanema). Ta on näiteks omal käel selle aja jooksul õppinud selgeks elementaarse inglise ja soome keele. Õnneks oskab tema tööandja tema panust hinnata.
Ta on tõesti pühendunud, täpne, kohusetundlik, usaldusväärne. Loomulikult on selles vanuses töötajad sageli lojaalsemad, sest nad on elukogenud ega jookse iga uue ahvatluse peale minema. Eks nad on ka ettevaatlikumad töökoha vahetamisel, kuna teavad, et tööturg on nende jaoks ahtam. See põlvkond oskab vene keelt, mis on muide paljudel töödel siiski suur pluss. (Noorem põlvkond seda ilmselt uskuda ei taha ja eeldab, et inglise keelega lööb kõik uksed valla. Ei ole nii.)
Ta on heas füüsilises vormis, haiguse tõttu koju jääda pole tulnud. Jällegi erinevalt noortest, kel pidi igalt poolt valutama ja millegipärast esineb sagedasti ühepäevaseid haigusi reedeti või esmaspäeviti.
Meie maja kojanaine on ka vanem inimene. Ta vehib alati nii hoogsalt tööd teha, et pole mahti teregi öelda. Kõnniteed on iga ilmaga täiesti puhtad - olgu seal siis meetrine lumi või päev läbi langevad puulehed, tema ei jäta midagi koristamata.
Mulle meenub üks kunagi nähtud USA dokumentaalfilm ettevõttest, kes võttis tööle ainult vanemaid inimesi (vanusepiir oli ehk alates 60-st?). Igatahes oli seal arvukalt näiteks 80-aastaseid töötajaid. Töö oli muidugi jõukohane. Vanema töötaja plussidena tõigi ettevõtte juhtkond välja just lojaalsuse, rahumeelsuse, usaldusväärsuse. Töötajad nägid kõik väga rahulolevad välja ja viskasid ohtralt nalja. Eesti pensionärid ehk nii lõbusad pole, aga jällegi - leidub igasuguseid ja milleks üldistada.
Ma arvan, et vanem inimene oskab töö tegemist ehk rohkem väärtustada. Noortel on ikka sada rauda tules ja alati kusagil mujal parem kui siin ja praegu. Vanemas inimeses on seda elukogenu rahu, mis laseb tööle keskenduda. Vanemale inimesele, kel muid kohustusi enam ehk polegi (lapsed suured ja võib-olla kaugel), annab töö elule hoopis teise sisu. Ta tunneb end endiselt vajalikuna.
Eelarvamused tuleks kõrvale lükata ja vaadata iga potentsiaalset töötajat ikka selle järgi, milline ta tegelikult on, mitte vanuse põhjal silti külge kleepida. Igas vanuses võib inimene olla nii usin kui laisk, nii rumal kui tark jne.
Kindlasti võiksid vanemad inimesed ka ise julgemad olla oma eeliste reklaamimisel. Häda on ainult selles, et praegused vanemad inimesed on kasvatuse saanud ajast, kus ennast ei tohtinud kiita ja küllap on neil seda nüüd raske õppida.
