Loovust ja märkamist
Agusihvkalikult peaks alustama sellest, et minu koolijuhiks saamine oli suur juhus. Kogu senise töömeheelu olen töötanud vabakutselisena erinevatel loovaladel. Eelmisel kevadel koolijuhitööd alustades ei teadnud ma hariduspoliitikast, veel vähem tegelikust koolielust ja selle korraldamisest suurt midagi, ehkki olen nelja lapse isa ja üks lastest on juba gümnaasiumigi lõpetanud.
Palju suudab pisut enama kui aastaga? Juhtimiskoolitusi läbides mõistsin, et seni olen oma igapäevatöös kõhutunde järgi toiminud. Kindlasti on palju abiks olnud tippjuhina töötanud isa õpetused, neist üks paremaid see, et lolle on igal pool ja lollusele peab vastu hakkama.
Igatahes olin eelmisel suvel olukorras, et pidin kahe kuuga leidma üheksa uut õpetajat kooli, mille kohta üks õpilane rahuloluküsitluses vastas, et see on pommiauk. Kooliaastat alustasime komplekteeritult – juhin meeskonda, kus 13 õpetajast viis (koos minuga) on mehed ja meie keskmine vanus 36–37 aasta kanti. Õpetajad on pärit väga erinevatest kohtadest: Jõhvist Lõuna-Aafrika vabariigini. Eelmise aasta 43 õpilase asemel on praegu koolipingis 55 last.
Ehkki haridust reguleerivaid seadusetähti on palju, ei saa neisse takerduda. Liiatigi ei ütle ükski seadus, kuidas tegelikus elus toimida. Siin tulebki appi võtta loovus – mida ei saa näpuga järge ajades teada Riigi Teatajast, see tuleb ise välja mõelda. Ühelt poolt nõutakse reeglite järgimist, teiselt poolt on seda väheste vahenditega pea võimatu teha. Iga päev lahendamist vajavad olukorrad ei ole krestomaatilised ja käsiraamatuis lahti kirjutatud. Sageli tuleb usaldada oma vaistu, ise lahendusi leida ja “süsteeme” luua. Loovat lähenemist ootan ka oma õpetajatelt, uus õppekava annab selleks vabaduse.
Viimasel Tartu Tamme gümnaasiumi aastapäeval küsisin oma klassijuhatajalt Valentina Urbilt, miks ta meid omal ajal usaldas. Vastus oli: „Aga te olite ju kõik isiksused.” Ta ei üritanudki meid murda (no eks ta ikka natuke proovis, aga manitsussõnad muutusid tavaliselt naeruks), vastupidi, olime võrdsed partnerid. Reeglid loksusid paika iseenesest. Ja säärases olukorras tekib ka vastastikune usaldus.
Mis mind koolijuhina ärritab ja segab? Poliitikute lühinägelikkus ja silmakirjalikkus. Kuidas saab koolivõrku planeerida vaid kilomeetreid ja sõiduks kuluvat aega arvestades või kaardile jooni tõmmates? Põhikooli puhul räägitakse mingist müstilisest hariduse kvaliteedist, mida väike kool ei suutvat tagada jne. Mõne ministri käsi haarab püstoli järele, kuuldes sõnu „haridus” või „kultuur”…
Soovin kolleegidele loovat mõtlemist ja lähenemist ning oskust märgata juba väikses lapses isiksust, seda mitte maha surudes, vaid mõistlikult suunates. Kõike saab, kui tahta. Tuleb vaid julgelt ja loovalt mõelda.
