Savisaar: õnneks ei suutnud Eesti Komitee taasiseseisvumist ära vussida
Kas praeguseks teame me 1991. aasta augustisündmustest kõike olulist, mida me teadma peaksime?
„Peaministri“ raamatus sai olulisim ja mis mulle teada oli, kirja. Ma ei taha uskuda, et teistel midagi olulist öelda ei ole. Isiklikke memuaare juhtivatest tegelastest ja nö siseringist ei ole ju ilmunud, intervjuusid aga küll.
Kas Eesti ühiskond ja riik hindavad praegusel ajal seda aega piisavalt?
Rahvas muidugi mäletab. Meedia teeb aga palju, et unustataks. Parempoolne valitsus on 20. augusti tähtpäeva pikka aega ignoreerinud, aga nüüd nad töötavad oma versiooni loomisel, kuigi ei saa vist iga kord isegi aru, milleks neil seda vaja on.
Milliste tollaste poliitikute rolli oleme me alahinnanud, milliste ülehinnanud?
Kui võtta näiteks teisipäevase EPLi ärkamisaja juhtivate tegelaste kaardipakk, siis seal ei ole enam kohta Vaino Väljasel, Arnold Rüütlil, Siim Kallasel, ega Mart Laarilgi. Millest me üldse räägime?
Milliseks hindate te Eesti Komitee rolli nende sündmuste ajal?
Olin algul ka ise selle liige, õnneks ei õnnestunud sellel seltskonnal ajaloolist hetke ära vussida, aga riskid olid olemas. Muidu ootaksime paguluses siiani Tartu Rahu piire, muidugi vaid need, kes meist oleks pagulusse jõudnud.
Kui palju saladusi selle aja kohta võib peituda Venemaa arhiivides?
Alustame Eesti arhiividest, millele ligipääsu on ka ju piiratud. Piisas mõnest loost Ansipi ämma kohta ja arhiivid sulgusid iseenesest. Eesti kohta on huvitavat materjali kogu maailma arhiivides, ka USAs ja Saksamaal, Vene arhiivid kaasaarvatud, sest olime tol hetkel mõnes mõttes justkui maailma naba, siin otsustati NSVLi saatus. Need arhiivid, kus Eesti kohta materjali ei ole, need ei ole tõsiseltvõetavad, seda ajastut ei saa kajastada ilma Baltimaid puudutamata.
Keda tahtsid putšistid panna Eesti juhiks?
Kui tegelikult tahate teada, siis küsige seda putšistide käest, kuniks mõni neist veel elus on.
Seda võin kindlalt öelda, et Rahvarinde ega Eesti Komitee juhtkonnast ei oleks see inimene olnud. Mõni tragim EKP rajoonikomitee teine sekretär oleks aga küll leitud.
Kui mitu tundi te nende kolme päeva ajal magasite?
Toompea lossis oli üks diivaninurk, kus mõnekümne minuti kaupa õnnestus kosuda. Esimesel öösel tulin Soomest, esinesin veel raadios ja teles, teisel ööl toimus rünnak teletornile, kolmandaks ööks tõstsid putšistid käed üles ja me jälgisime kuidas tankikolonnid Tallinnast lahkusid.
Keda oma kaastöötajatest te nendel päevadel osutatud abi eest kõige enam kiidaksite?
Kõiki neid, kes olid teinud panuse Eestile ja neid, kes ei käinud närviliselt sadamas enesele laevapiletit broneerimas.
Kas oli paratamatu, et need sündmused lõppesid, nagu lõppesid, või oli täiesti reaalne ka mõni teistsugune arengustsenaarium?
Olime ise käima lükanud ajaloo loosiratta, kus õnn meile naeratas.
Mis oleks Eestis juhtunud, kui putšistid oleksid Moskvas võimule jäänud?
Küsin vastu: mis oleks siis maailmast saanud kui putšistid oleksid Moskvas võimule jäänud? Stagneerunud süsteemi agoonia oleks määramatuks ajaks pikenenud. Ainult tagantjärgi saame öelda, et putš oli kergendus ja sündmuste kiirendus kõikide jaoks. Muidugi oleks võinud ka teisiti minna.
