Kui inimsõbralik on Eesti maksusüsteem?
Kui arvestada, et sotsiaalmaks on 33%, tulumaks 21%, kogumispensioni makse 2%, töötuskindlustusmaks 1,4% + 0,6% = 2% ja käibemaks 20%, saame juba neid maksumäärasid kokku liites tulemuseks, et Eesti inimesel on maksuameti ees 78% eest kohustusi. Näeme jämedat vastuolu ajakirjanduses esitatud suhteliselt tillukeseks väidetud maksukoormusega. Milline siis on tegelik maksukoormus? Vaatleme seda koos lihtsa näite ning väikeste arvudega.
Ettevõte (riigi juriidilised isikud) maksab inimesele (riigi füüsilised isikud) palka 100 (minu pärast kas või miljard) eurot puhtalt kätte. Nüüd vaadakem seda, mida lihtinimene ei näegi ja mille nägemise võimalus talle ka pähe ei tule. Lisaks makstud 100 eurole kannab ettevõte maksuametile üle: töötukindlustusmakse – 5,52 eurot, tulumaksu – 26,58 eurot, sotsiaalmaksu – 43,42 eurot ja kogumispensionimaksu 1,32 eurot.
Kokku siis makse maksuametile 76,84 euro eest. Ja pole mõtet rääkida, et see või teine makse läheb ettevõtte arvelt – inimene saab 100 eurot ja maksuamet saab 76,84. Ettevõtte palgakulu on kokku 100 + 76,84 = 176,84 eurot ja kui tootlikkus ei suurene, ei saa ka sellest summast rohkem palka maksta. Oleks nagu kõik? Aga ei!
Järgmises vaatuses läheb inimene poodi ja ostab saadud 100 euro eest süüa, söötes ühtlasi riiki käibemaksuga, mis on 16,67 eurot. Pood ja tema manulised saavad kauba eest ainult 100 – 16,67 = 83,33 eurot.
Kuid ka see pole veel kõik. Kirjelduse esimesse otsa tagasi minnes avastame, et ettevõte pidi maksmise alguseks tekkiva 176,84 euro (tegelikult küll pangateenustasude võrra rohkema) oma kontole saamiseks maksma ära „jumaliku isetekke” põhise käibemaksu, mis oli antud summalt 35,37 eurot. Nüüd vast alles on üks ring täis saanud. 176,84 eurost erasektori töötajate tööga loodud rahast saab riik 128,88 eurot ehk peaaegu kolmveerandi (72,9%, kui jätta aktsiisid, trahvid ja viivised välja), millest 35,37 eurot peab olema eelmise perioodi jääk, või kui eelmist perioodi ei olnud, siis lihtsalt „tekkinud” osa.
Märkus võimalikele vastuvaidlejatele: riik saab ka 176,84 eurolt, mis ettevõte enne palga maksmist käivet tegi, käibemaksu – see on fakt. Aga see on selles mõttes problemaatiline, et osa käibemaksu saaks ettevõte tagasi hankekulude pealt. Antud juhul neid küll polnud, aga samas pole toodud kirjeldus ka päris realistlik ning ma usun, et see 72,9% on teoreetiliselt „ülekohtune” isegi praeguse korra suhtes. Ent tõdegem – mõttekäik on põhimõtteliselt õige!
See arutelu kehtib tingimusel, et vahel pole panka, mis võtab intressi, ning kui ei ole muid kulusid peale söögi, kui ettevõte ei taha kasumit ning kui riik ei tee inimesele vahepeal trahvi, ei võta kütuse-, tubaka- ega alkoholiaktsiisi.
Mis saab maksurahast? Tuleb see ju riigieelarve kaudu kodanikule tagasi. Ei tule. Õige vastus on: maksuraha „kulub” ära, sest raha rahasisaldus on väike.
Elu- ja töökindel oleks niisugune rahanduskord, kus raha antakse keskpangast käibele tegeliku töö tagatisel igale inimesele vaid nii palju, kui palju suudab see inimene anda oma tõestatud ja kasuliku töö panust ühiskonna arengusse. See aga nõuab ühiskonna arengule eelkõige selget eesmärki. Nii saab juba raha käibeleandmise hetkel suunata teatud protsendi sellest ühiskonnaeluks vajalike hoobade ülalpidamiseks. Ja kui kirjeldatud ühiskond on sotsiaalselt õiglane ega jaga raha tiitlipõhiselt, siis tõenäoliselt suunatakse sellest ühest maksukesest laekuv raha tagasi ühiskonnaliikmete ühishüvesse, et need veelgi loovamalt edasi töötaksid.
Rõhutan: kirjeldatu ei ole eesmärk, vaid on pelgalt vahend eesmärgi poole liikumiseks. Mis aga on ühiskonna – hõlmaku see või tervet planeeti – eesmärk, sellest võiks iga mõtlev lugeja oma kaastööga teada anda.
Minu jaoks on riigi eesmärk kodanike õnn, õiglus, õigus ja vabadus, mis on kaitseks riigi sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis omakorda peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Vabadus üksikisiku tasandil tähendab õigust ennast loovalt teostada. Praegu on see aga võimatu, sest riik, mis peaks olema kõigi kodanike ühistu, on toppinud oma käe sügavale inimese taskusse. Rõhumisega on loovust saavutada raske.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest
