Moskva linnapea tahab Siberi jõed ümber pöörata
“Mis on juhtunud meie linnapeaga?”, küsivad viimaste päevade vene ajalehed ja hämmeldunud moskvalased. Veel pole vaibunud kired Džeržinski ausamba ümber, mida Lužkov tahtis Lubjanka väljakule taaspüstitada, veel ei ole kadunud pettumus sellest, et 2010. aasta maailmanäituse korraldamise au otsustati anda Šanghaile, mitte aga Moskvale. Alles see oli, kui Moskva meer lubas ehitada Venemaa pealinna maailma kõrgeima pilvelõhkuja, nüüd siis plaanib ta ka maailma pikimat kanalit.
Oma kirjas Putinile soojendas Lužkov üles vana idee Siberi jõgede ümberpööramisest, mis oli tõsiselt arutlusel 1970. ja 1980-tel aastatel, kuid saadeti 1986. aastal poliitbüroo otsusega ikkagi lõpuks hingusele. Plaan jäeti ellu viimata ökoloogilistel põhjustel, arvestusega, et loodusliku tasakaalu rikkumine võib kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi.
Moskva linnapea väitel ei oleks keskkonnakahju aga kuigi oluline, sest jõgede ümberpööramise asemel juhitaks kõrvale vaid 4-6 protsenti Obi jõe veevarudest. Lužkovi plaan näeb ette, et Hantõ-Mansiiski linna lähedal saaks alguse kahe ja poole tuhande kilomeetri pikkune kanal, mis viib põhja-alade ülemäärased veevarud kuivuse käes vaevlevatesse Kesk-Aasia riikidesse — Kasahstani, Usbekistani ja Türkmenistani.
Lužkov põhjendas, et vesi muutub üsna varsti inimarengu peamiseks piirajaks, vee hind hakkab edaspidi ainult tõusma ning seetõttu oleks patt jätta kasutamata Venemaa isetaastuvaid ressursse ja mitte müüa vett headele naabritele. Moskva linnapea ei jätnud mainimata ka projekti geopoliitilist väärtust, mille peale ajaleht Vremja MN nentis, et Kesk-Aasia riikide vee kaudu enda külge sidumine on Venemaa jaoks loomulikult paljutõotav väljakutse.
President Putin ei pannudki Lužkovi ettepanekule kohe vetot, vaid saatis selle arutamiseks valitsusse. Kuid idee elluviimise perspektiivid näevad praegu välja veelgi ähmasemad kui sotsialismiajal. Keskkonnakaitsjate kinnitusel ei päästaks ka Siberi veed Araali merd kuivamisest ega teeks puhtamaks kõvasti reostunud Amudarja ja Sõrdarja jõgesid, kuhu kanali teine ots peaks plaani järgi välja viima.
Üks nõukogudeaegse projekti autoritest ütles aga ajalehele Izvestija, et tema on alati olnud kindel selle realiseerumises, sest Irtõši-Karaganda kanal, Karakumi kanal ja Põhja-Krimmi kanal töötavad juba kümneid aastaid ning pole suuremat kahju teinud.
Kuid kõigi nende kanalite rajamine seostub vene rahval eelkõige poliitiliste repressioonidega. Ajaleht Vedomosti ironiseeribki oma juhtkirjas, et kui Putin igatseb Gussinski koos Berezovskiga Siberisse sunnitööle saata ja kui Nazarbajev oma võitluses kasahhi opositsionääridega teda toetab, siis võib kanaliehitusest ju asjagi saada.
