Toomas Alatalu: Obama (poliitika) tuli Osama tapmisega varjust välja
Washingtonist tuleb aru saada — eelmine administratsioon jättis säärase välispoliitilise pärandi, et annab nuputada. Kuidas näiteks panna punkt sõdadele Afganistanis ja Iraagis ning lahendada ära Palestiina riigi loomise küsimus? Need on probleemid, mida Ühendriikide demokraatide ja vabariiklaste administratsioonid on lahendanud erinevalt, ehkki jätkuvalt räägitakse USA kahe-parteilise välispoliitika ühtsusest.
Täna on seoses esiterrorist Osama bin Ladeni likvideerimisega õige meenutada, et president Clintoni päevil üritati teda hävitada tiibrakettide löögiga merelt (1998). Tulutult. Bush püüdis sama eesmärki saavutada sõjaga, sest Afganistani toonane valitsus keeldus seal redutavat Osamat välja andmast. Nii algaski tänaseni kestev sõda, mida pärast taliibide valitsuse kukutamist on täiendanud kodusõda taliibide ja USA poolt võimule seatud Karzai pooldajate vahel.
Osama tabamine jäi vahepeal isegi nagu kõrvaliseks asjaks ja sõda jõudis vahepeal laieneda Pakistani territooriumile. Täna teame, et põhjust selleks oli, kuna Osama tapeti ikkagi Pakistani pealinna lähistel.
Ametisse astumise järel oli Obama esimeseks mureks pikaleveninud sõdade lõpetamine, mis pole teps kerge: annad vastaspoolele teada, millal väed ära tuuakse, too jääb ootele ning kõik lõpeb nii, nagu omal ajal Vietnamis, kus võidukas vastasleer kehtestas poolteist aastat hiljem kontrolli kogu Vietnami üle. Kuna tuli riskeerida, andis Obama ikkagi teada, et Afganistani uus režiim peab olema USA kohalolekuta eksisteerimiskõlbulik 2014. aastaks. Iraagis viiakse vägede lahkumine lõpule veel selle aasta jooksul.
Ausalt öeldes ei sisendanud Afganistanis 2009-2010 toimunu erilist usku Obama lubadustesse, kuniks tuli läbimurre Osama tabamise ja tapmise näol. See on Valgele Majale tohutu kergendus, sest USA tulevik Afganistanis lihtsustus silmapilkselt — kui rõhuda sellele, et vägede sissetoomine toimus Osama pärast, siis on nüüd igati loogiline ka nende kiire, ennetähtaegne jne lahkumine Afganistanist.
Nüüd hakkab tööle teinegi Obama-aegne asjadele lähenemise uuendus — talibanide eristamine Al-Qaeda võitlejatest. See on siiani läinud üle kivide ja kändude, ent eks ole kõik väsinud kümneaastasest sõjast. Küllap formeerub ka nn mõõdukate taliibide tiib, kes rahuldab nii Karzaid kui ka USA-d ja liitlasi ning kelle osalusel moodustatakse uus ja laiapõhjaline Afganistani valitsus. Seejuures tuleb Obamal olla tänulik Türgi juhtkonnale, kes alles kuu aega tagasi avas Afganistani nn vastuvalitsuse esinduse Istanbulis — on seltskond, kellega võib tulevikku visandada.
Igasugune edu rahu ja stabiilsuse kehtestamisel Afganistanis on aga otseselt seotud Lähis-Idaga. Ei maksa unustada, et 9/11 terroriaktide läbiviijad olid kõik pärit just sealt ja et oma aastaläkitustes tuletas Osama bin Ladeni ikka ja jälle meelde, et USA toetus Iisraeli okupatsioonipoliitikale peab lõppema.
Teisisõnu — kõik oli nii või teisiti seotud Palestiina araabia riigi loomisega, mida USA demokraatlikud ja vabariiklikud administratsioonid on jällegi üritanud erinevalt lahendada. Võtkem või Clintoni aegsed Oslo kokkulepped ja „peace for land“ poliitika ja George W. Bushi aegne tingimusteta toetus Iisraeli jõupoliitikutele. Obama aga seadis kohe oma eesmärgiks lahenduse saavutamise Iisraeli-Palestiina konfliktis ning, esinedes 23. septembril 2010 ÜRO Peaassambeel, ütles sõna-sõnalt järgmist: „Kui me kohtume siin uuesti aasta pärast, on meil olemas kokkulepe, mis annab Ühinenud Rahvastele juurde uue liikme — iseseisva, suveräänse Palestiina riigi, mis elab rahus Iisraeliga“.
Olen kindel, et enamus lugejaist ei mäleta neid sõnu, sest need peideti Iisraeli ladviku väljakutsuva otsusega jätkata elamuehitust okupeeritud aladel. Ja ehitamine käis hoogsalt. Araabia maailm aga elas ja elab ning võitleb hetkel paljudes riikides barrikaadidel koduste asjade kõrval ka just selle tärmini järgi. Tegu on ju ikkagi Ameerika presidendi lubadusega.
Reaalsus on ka see, et see lubadus töötab — alles 13. aprillil toimus Palestiina riigi doonorriikide esindajate kohtumine ja sama seltskonna tippkohtumine tuleb juunis. Lühidalt öeldes — Palestiina araabia riigi ja selle institutsioonide ülesehitamine käib ja selles osaleb muide ka Eesti oma IT, e-riigi, diplomaatiliste kogemuste jmt. edasiandmisega. Iseasi, et niisugustest asjadest tuleb lugeda väikselt või n-ö ridade vahelt.
USA vabariiklased on Obama taktikat Lähis-Idas püüdnud igati kahtluse alla panna, mida näitas ka näiteks ekspresidendikandidaadi McCaini sõit Benghazi, kus ta püüdis teha ettekirjutusi Obama Liibüa poliitikale. Kolme nädala pärast peaks USA Kongressis esinema Iisraeli peaminister Netanyahu ja seda vabariiklaste ehk ikkagi opositsioonipartei kutsel.
Samas on Iisraeli välispoliitiline seisund kardinaalselt muutnud ja võib muutuda veelgi. Esimeseks pauguks osutus Mubaraki kukutamine Egiptuses. Ta oli ikkagi ka n-ö Iisraeli mees: riikide vahel olid kujunenud enam-vähem stabiilsed suhted ja Egiptus kohati isegi aitas Iisraeli jõupoliitikat, näiteks Rafahi piiripunkti sulgemisega Egiptuse ja Gaza sektori vahel. Ent Egiptuse teistkordse puhastuse üle elanud uued võimud taasavasid selle kolm päeva tagasi.
Kui varem söandas Iisrael jätta Egiptuse piirile vaid väikse osa oma relvajõududest, siis nüüd on asjalood teised. Kairos on kohal Iraani esindajad diplomaatiliste suhete taastamiseks ja kohe-kohe on sinna tulemas Gaza sektori ja Hamasi pealik Hanieh.
Ühtäkki kõigub ja kohe kõvasti teinegi Iisraeli naaber, Assadi režiim Süürias. Too on viimastel aastatel korduvalt kaude arutanud Iisraeli meestega Golani kõrgendike tagasisaamist elik kindlad sidemed kahe riigi vahel olid olemas. Bachir Assadi kukkumine võib aga tähendada sootuks ootamatute jõudude ilmumist areenile, see aga on kõige suurem oht just Iisraelile.
Viimastel nädalatel on olnud õpetlik jälgida paralleelselt arenguid Jeemenis ja Süürias. Esimeses oli vastasleer väljakujunenud, siis sai tubli annuse lisa võimulolijate ridadest ning ikkagi on etteaimatav, milline oleks tulemus ühe või teise arengu puhul. Süürias on kõik lahtine ja pinge üksnes kasvab. Kes on selle taga? Ja on’s nende eesmärk n-ö Süüria-sisene või hoopiski naabruse mõjutamist arvestav?
Iisraelil on kolmaski peavalu. Kauakannatanud ja -oodanud palestiinlased on järsku samuti nagu uuest puust seltskond: Fatah ja Hamas leppisid ära ja valmis uueks valitsuseks. Seega — kui Netanyahu, kes tervelt seitse kuud külmalt ignoreeris Obama poliitikat ja soovitusi, nõustus nimme Obama vastasleeri palvel tulema USA Kongressi õpetama, siis täna ta ilmselt veel ei tea, mida oleks tark öelda kolme nädala pärast.
Tegelikult tuleb täna rääkida üleüldisest teadmatusest. Esiterroristi tapmine on muidugi saavutus, ent sellest ei piisa Al-Qaeda hävitamiseks. Pealegi on moslemimaailmas tavaks kätte maksta. Kus ja kellele kätte makstakse, ei tea keegi. Pole juhus, et Ameerika Ühendriigid kutsuvad oma kodanikke antud piirkonnast ära ja tuleb muretseda nende pärast, kes juhtuvad valel ajal vales kohas olema. Poliitika on karm, ehkki väga põnev asi.
