Päästeamet ei jõua kõikidele väljakutsetele reageerida ja siseministeerium nõuab kahte asja. Esiteks: las koolid ja kaubamajad ise otsustavad, kui tõsised on telefoniterroristi kavatsused. Teiseks: lapsi tuleks karmimalt karistada.
“Ükski ähvardaja ei tohi jääda karistamata. Ka päris noored, kes andeks paluvad,“ ütleb tänases Sõnumilehes Tallinna psühhiaatriahaigla peaarsti asetäitja Peeter Valvur. Pommiähvardustest Tallinnas kirjutatakse juba rahvusvahelistes väljaannetes, nii et riik peab oma maine säilitamise nimel midagi ette võtma. Kas aga otsus pommigrupi tööd hõlbustada valikulise väljasõitmisega on lahendus?
Hirm vangisattumise ees on arvatavasti tõhusam abinõu. Karistuste karmistamist pooldavad Äripäevas pea kõik tippjuhid, kelle vastutusel on rahvarohke liikumisega ärid: Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal, lauluväljaku juhataja Riho Rõõmus, Tallinna lennujaama juht Rein Loik, Tartu Kaubamaja juhatuse esimees Jaan Kallas. Meie suur eeskuju USA näiteks suhtub lapskurjategijatessse täie rangusega. USA politsei vahistab aastas umbes 2,5 miljonit last, neist enamikul pannakse käed raudu, sest seadus nõuab, et alates kümnendast eluaastat tuleb vahistatutel käed raudu panna. Üle 100 000 ei naase ülekuulamiselt koju, vaid läheb trellide taha. Seaduse silmis ei vaja halvale teele sattunud lapsed kaitset, vaid karistust. USA loogika on selline - kes on piisavalt vana kuriteo sooritamiseks, on ka piisavalt vana karistuse kandmiseks. 21 USA osariigis saadetakse väidetav kurjategija alates 15. eluaastast täiskasvanute kohtu ette. Mitmetes osariikides võib inimest eluks ajaks vangi mõista alates 14. eluaastast. California soovib surmanuhtluse lubamist alates 14. eluaastast, New Mexico 13-st ja Texases võib surmanuhtlust määrata alates 11. eluaastast. Eesti seaduse kohaselt võetakse kriminaalvastutusele isik, kes enne kuriteo sooritamist on saanud 15-aastaseks, raskemate kuritegude puhul algab kriminaalvastutus 13. eluaastast. Isikule, kes on kuriteo toimepaneku ajal alla 18-aastane, saab vabadust võtta kuni kaheksaks aastaks. Eestis ei tohi laste käsi raudu panna. Alaealiste puhul kasutatakse tavaliselt mõjutamist, laps peab aru andma alaealiste komisjonis, kus teda võidakse karistada hoiatusega, suunata vestlusele spetsialisti juurde või ravikuurile. Kõige viimase sammuna saadetakse nooruk erikooli. Hiljuti vahele jäänud poisile määrati Stockmannile kahju tekitamise eest ligi seitsekümmnend tuhat krooni trahvi. Lisaks võib teda ähvardada viie aasta pikkune vanglakaristus.
Poisikesed on ikka koerusi teinud. Kui nüüd mehehakatis ühe rumaluse eest noortevanglasse saata, on ühiskond ühe korraliku kodaniku tõenäoliselt kaotanud. Ühest küljest - Eesti maksumaksja peab niigi ülal arutut hulka vange. Teisalt jälle - see pidev pommirahe all poeskäimine tüütab ka ära, masuurikaid tuleb kuidagi ohjeldada.
Kas alaealiste kuritegevusse tuleks rangemalt suhtuda?
