Anna-Maria Penu: Miks ei loo palgalõhe uut Balti ketti?
Samuti saab palgateemaline pikett Tammsaare pargis kasina tähelepanu osaliseks, seegi pigem ilkuv.
„Ei usu mõõdetud tunnipalga erinevust, usume Andrust,“ ironiseerib Twitteris Barbi Pilvre ja tabab otse naelapea pihta. Tõesti, mis ajast jätab kapitalismis elavaid inimesi külmaks raha teenimisega seotu? Ja miks küll ei punu naiste keskmiselt ja pidevalt süvenev väiksem sissetulek meie tänavatele uusi Balti kette, ei too sadu tuhandeid spontaansetele laulupidudele?
Soolist palgalõhet peetakse hoolimata uuringutulemustest sageli otseselt valeks ja/või tingituks naiste (bioloogiliselt määratud) iseloomuomadustest, soovidest, valikutest, ka nende nõrgematest võimetest. Huvitaval kombel on naiste õigustega (hääleõigus, õigus haridusele, võimuorganite sooline tasakaal, võrdõiguslikkus jne) seotud teemade pea automaatne vastureaktsioon läbi aegade olnud ennekõike „naiseks olemise“ defineerimine, naistele nende „tõelise“ loomuse ja ülesannete meeldetuletamine.
Sügaval sisimas elame ikka veel valgustusaja alguses, mil kodanliku revolutsiooni algmüüdiks olnud leping võrdsete indiviidide vahel pidas silmas vaid teatud staatusega meesindiviide. Neist räägiti alati, kui räägiti kodanikest. Kui räägiti vabadusest, siis räägiti nende meeste vabadusest.
Ka liberalism ei püüelnud kunagi radikaalse individuaalsuse poole, vaid pidas tegelikult silmas „indiviidi ja tema perekonda“ ehk omandit (mida muud tähendab veel tänapäevalgi laialt levinud komme, et naine kaotab abiellumisel oma nime ja „saab“ asemele mehe perenime). Tähtis oli avaliku ja erasfääri jaotus, aga kuna naised kuuluvad erasfääri, siis ei saanud neist terve valgustussajandi jooksul kodanikke.
Ühiskonnaelu korraldust esitati kui njuutonlikku taevamehhaanikat, kus „iga inimene on planeet (perepeast mees), kelle ümber tiirlevad satelliidid (naine, lapsed, vanurid)“. Oldi veendunud, et mingis mõttes on jõutud ajaloo lõppu, sest paremat ühiskonda on võimatu ette kujutada.
Tööstusliku kapitalismi arenedes muutus paljugi, tasapisi ka perekonna mõiste. Kujunes kaks veel tänapäevalgi valitsevat arusaama inimesest. Ühelt poolt eeldatakse, et iga inimene on indiviid, millest tulenevad talle kuuluvad poliitilised, sotsiaalsed ja tööalased põhiõigused. Ent samaaegselt kaitstakse (just ja ainult!) naiste õigust otsustada täielikult koduperenaise seisuse kasuks ja valida ainult vajadusel töötamine. Osalise tööajaga amet pole muud kui üks naise koduperenaisena käsitlemise variatsioonidest, sest selle lahenduse kasuks „otsustavad“ valdavas enamuses naised.
Koduperenaise rolli esitati kui kõrgema klassi naiste „privileegi“, mille poole püüdlesid töölisklassi naised. Selle rolli loomise juurde käis veel üks ja mitte sugugi vähetähtis aspekt, mis lisaks meeste konkurentide (naised ja lapsed olid odav tööjõud) vähendamisele tööturul tagas ka nõutud moraalireeglite järgimise. Naistest said inspektorid, hea korra eest seisjad, ühiskonna kõrge moraali tagajad. Nemad hoidsid mehi baaridest eemal, kainetena, tervetena ja puhastena, et meestes kasvaks töökohustus.
Läbi naiste ja laste majandusliku sõltuvuse mehest (naisi huvitas eluliselt, et mehed kui ainsad pere töölkäijad pidevalt teeniksid) võisid tööandjad arvestada tunduvalt stabiilsema ja kohusetundlikuma tööjõuga. Mees aga sõltus naisest funktsionaalselt — ta ise, ta kodu ja lapsed olid hoolitsetud, toidetud, kaetud.
Nii tekkis perversne nõiaring, kus mõlemad osapooled kontrollivad teineteise tegemisi, plaane ja eksistentsi, et säilitada teist poolt mõjutades see osa oma elukorraldusest, millele neil puudub ligipääs. Taolises ideoloogias muudetakse nähtamatuks rida elemente: peidetakse peresuhete majanduslikke sidemeid ja rõhutatakse emotsionaalseid. Justkui ainukesed sidemed, mis perekondi koos hoiavad, oleksid seotud tunnetega. Töösuhetega toimub vastupidine, nende puhul peidetakse kõike tunnetega seotut ning rõhutatakse ainult nende majanduslikku loomust. Justkui töö, mida teeme, poleks osa meie isiksusest.
Nii naiste kui meeste suhtumine ja ootused sõltuvad valdavas enamuses sotsiaalmajanduslikest faktoritest. Suurt rolli mängivad kehadesse kodeeritud, naha alla pugenud, ajukäärudesse imbunud „tõed“ sellest, kuidas asjad peavad (inimese soost sõltuvalt) tegelikult käima. Suurem osa meie soovidest ja motiividest, mille tõukel me teeme pealtnäha vabu valikuid ja otsuseid, on teadvustama, sotsiaalselt konstrueeritud.
See põhjendab suures osas ka tööturu soopõhist horisontaalset jagunemist (naised valivad enamjaolt naistele sobivaks peetud nn naistetööd ja mehed nn meestetööd, kusjuures viimased on kõrgemalt väärtustatud ja seega paremini tasustatud). Vertikaalset jagunemist põhjendab muude aspektide kõrval ka näiteks see üldiselt varjatud tõsiasi, et palka ei maksta vastavalt töö iseloomule, vaid vastavalt sellele, kes seda teeb.
Nähes, kust me tuleme (ja et asjad on vähe muutunud), saavad artikli alguses esitatud küsimused vähemalt osalise vastuse. Kui naine on ennekõike koduperenaine, kelle tööalased ambitsioonid peavad olema kohandatud perekonna elulisse tsüklisse ja sellele alluma, siis ei ole ime, et naiste ebavõrdsust ja seega ebaõiglust töökohal peetakse põhimõtteliselt paratamatuks, isegi vähetähtsaks.
