Prokurör: menetlus tuli lõpetada, et vältida naisepeksja õigeks mõistmist
Alates 2007. aastast kohtus olnud kriminaalmenetlus Toivo Kuldmäe suhtes, kes peksis korduvalt oma naist ja last, lõpetati prokuratuuri taotlusel kohtupoolse klausliga, et süü ei ole suur ning kriminaalasjas puudub avalik menetlushuvi.
Prokuratuuri kinnitusel ei tähenda see seda, et prokurör oleks arvanud, et kohtualune ei vääri karistust, vaid kohtuasja venimine ähvardas kaasa tuua süü aegumise ja Kuldmäe õigeksmõistmise.
Küsimusele, kas prokurör on püüdnud antud menetluse puhul teadlikult vältida reaalset vanglakaristust, vastas prokuratuur: “Kindlasti ei olnud prokuröril sellist eesmärki.”
Kohtuasja venimise tõttu tulnuks mees õigeks mõista
“Lääne ringkonnaprokuratuur saatis selle kriminaalasja 2007. aasta jaanuaris üldmenetluses kohtusse, mis tähendab, et prokurör oli veendunud, et süü on tõendatud ja inimest tuleks nende tegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistada,” ütles prokuratuuri pressiesindaja Annely Erm.
“Prokurör lähtus taotlust tehes kujunenud kohtupraktikast, et mõistliku menetlusaja möödumisel tuleb menetlus kas lõpetada või süüdistatav õigeks mõista. Viimast soovis prokurör kindlasti vältida,” rõhutas Erm.
“Euroopa kohtu otsustes on selgelt määratletud, et juhul, kui tegemist ei ole eriti keerulise menetlusega, on mõistlik kohtumenetluse aeg 4 aastat. Samasuguseks on kujunenud ka Eesti kohtupraktika.”
Prokurör Anne Sillaotsa sõnul ei õigusta miski vägivalda ja kindlasti peavad vägivallatsejad oma tegude eest vastutama. Antud juhul tundub tavainimesele, et praegusel juhul ikkagi vägivallatseja ei vastuta. Prokuratuur ei nõustu.
“Oportuniteediga lõpetamine näitab, et süüdistatav on teo siiski toime pannud. Ja kuigi karistusregistrisse märget ei tehta, määratakse talle kohustus, mis tuleb teatud perioodi jooksul täita. Süüdistatav peab sellisel juhul heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasuma kriminaalmenetluse kulud ning maksma kindla summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides. Kohustuseks võib olla ka üldkasulik töö. Selle kohustuse võtmise ja täitmisega kannab inimene samuti vastutust oma tegude eest ning kui kohustus jääb täitmata, taastab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse ja mõistab karistuse,” jääb Sillaots seisukohale, et vägivallatseja ei pääse puhtalt.
Neli aastat vägivallata elu tähendab kohtu jaoks inimese muutumist
Menetluse lõpetamist kommenteerides ütles prokurör, et antud juhul leidis ta, et menetluse lõpetamine on võimalik, kuna süüdistatav esitas taotluse lepitusmenetluse rakendamiseks ning soovis kannatanutega suhteid taastada. Samuti ei ole ta menetluse kestel uusi vägivallategusid ega muid kuritegusid toime pannud.
See, et ta menetluse kestel nelja aasta jooksul uusi kuritegusid toime ei pannud, tähendab kohtumenetluse kontekstis, et inimene on end muutnud.
“Kui inimene on juba aastaid õiguskuulekalt käitunud, võib arvata, et ta on oma käitumist muutnud. Samuti soovis süüdistatav lepituseni jõuda ja kannatanutega suhteid taastada. Need asjaolud ei olnud siin aga menetluse lõpetamise taotlemise aluseks,” ütles prokurör Anne Sillaots.
Miks kohtuasi venis?
Peret terroriseerinud ärimehe kohtuasja arutamiseks määratud istungite ajast ei piisanud tõe selgitamiseks — kord ei ilmunud kohtusse süüdistatav, kord tunnistajad, kord vajas Kuldmäe uut kaitsjat. Nii saigi mõistlik menetlusaeg — neli aastat — täis.
Pärnu maakohtu pressiesindaja Elo Kirsipuu sõnul kohtuasi ei veninud, vaid oli kohtu menetluses ja seda alates 2007. aastast.
“Iga aasta jooksul on asi määratud kuulamisele kolmeks-neljaks korraks. Osad kuulamisele määratud istungitest on toimunud, osad on erinevatel põhjustel edasi lükatud (nii näiteks ei ilmunud ühel korral süüdistatav; mitmel korral olid puudu olulised tunnistajad; kord lükati istung edasi seepärast, et süüdistatav oli erimeelsustel oma lepingulise kaitsjaga ning kohtul tuli advokatuuri kaudu leida kaitsja riigi õigusabi korras; jne),” ütles Kirsipuu.
“Eelmisel aastal oli asi määratud ühel korral arutamisele ning sellel istungil kohaldas kohus lepitusmenetlust, mis aga ei andnud tulemusi. Peale selle asjaolu selgumist ei olnud võimalik määrata istungiaega varasemaks seoses kaitsja hõivatusega teiste menetlustega, nii toimuski istung 26.04.2011, mille tulemusi juba teate,” nentis Kirsipuu.
