“Esimene reaktsioon on šokeerivaid asju eitada, mitte uskuda, ebaoluliseks kuulutada, hüüatades näiteks: „Meie Suusakuningas on süütu! Ka positiivse näidu korral!“. Veerpalu süü uskumine lõhuks paljude jaoks sissejuurdunud arusaamu elust ja inimestest ning on seepärast valus. Valu paneb irratsionaalselt käituma ja kette moodustama,” selgitas Heidmets Delfile, et tegelikult pole kogu teema mitte usu, vaid faktide ja argumentide küsimus.  Tõenäoliselt hakkabki peale esimese emotsiooni lahtumist domineerima kaalutlevam lähenemine koos küsimustega dopingukontrolli usaldusväärsusest, nende tulemuste vaidlustamise põhjendatusest, sellest, miks suusaliit avalikkusega nii omapäraselt suhtleb jms. “Paratamatult tuleb lauale ka võimalus, et tegelikult keelatud aineid kasutatigi, et viimaste kuude hämamine on vaid osa laiemast segadusest. Ka see versioon tuleb lahti harutada ja sellega seotud emotsioonid alla neelata,” leiab psühholoog. 

Tema sõnul näitab kümnete tuhandete reageerimine näitab, kuivõrd oluline sümbol Andrus Veerpalu Eesti inimeste jaoks tegelikult on — vaikne ja karm töömees, kes parajal hetkel paneb paika kõik need ülespuhutud Skandinaavia, Saksa- ja Venemaa suusaässad. “Nagu üks õige eestlane peabki tegema,” ei mahu Heidmetsa sõnul kahtlus tema toimetamiste aususes ei inimeste pähe, selle vastu tahaks võidelda.

“Mis sest, et inimketi korraldamine Veerpalu süütuse demonstreerimiseks on samaväärne piketi korraldamisega FIFA peakorteri ees nõudmaks Eesti jalgpallurite pääsemist MM-le. Inimketi ja särkidega parandab suusafänn iseenda katkiläinud maailmapilti ja seda ei saa pahaks panna. Arvan, et paari nädala pärast emotsioon lahtub ja kogu teema suundub ratsionaalse arutelu radadele,” usub psühholoog.