Vilja Kiisler: Ansipi karisma on kulunud
Kes juhib saadet, küsis Urmet Kook juba saate esimese poole ajakirjanike stuudios. Kuigi vaevalt oli see mõeldud oma kolleegide kritiseerimisena, tuleb siiski tunnistada, et Klenski ohjeshoidmisega ei saanud saatejuhid hakkama. Sama kehtib ka Savisaare kohta, kelle jutuvoolu lõpetamine nõuab
ülimat professionaalsust, ja isegi sellest ei pruugi piisata.
Savisaarega ei paista otsesaates teinekord kohe muud võimalust ollagi kui juhe tagant ära võtta.
Kuigi Mikser sai saate teises pooles vähem sõna, võib tema kohta peaaegu et öelda: tuli, nägi ja võitis. Tal on vanade kalade Ansipi, Laari ja Savisaare ees see eelis, et ta pole veel ärapeetud, tema jutt ei ole veel pähe kulunud nagu tema vastaste oma. Ta ei ole veel jõudnud ära tüüdata. Millalgi võib see muidugi juhtuda, aga praegu oli tal ainus värske jõud ja sellisena veenev.
Savisaar on muidugi tõeline meediaprofessionaal ja tema võime kaamerasilma enesel hoida fenomenaalne. Seda isegi hoolimata paberitega vehkimisest, mis muidu on sellise saate puhul alati olnud marginaalide osa. "Salapaberite" sisu jäi küll väheveenvaks, aga point tal siiski oli. Savisaare poolt oli tugev samm ka lootus, et tulevastes debattides seisab laua taga ka naisi - selline inimlikku huvi soojendav avaldus jääb meelde, seda saatnud teadlikult doseeritud pehme huumor samuti.
Laar osales valimiskampaanias võrdlemisi loiult, aga väitlemisvorm on tal endiselt hea. Mis need sotsid ja keskerakondlased küll räägivad ja mida üldse tahavad, ei saa üldse aru - see pole küll sisuliselt argumenteeriv avaldus, küll aga näitab selget maailmavaatelist vastandumist
vasakideoloogiale. Laar esitles oma erakonna vaateid ka kõige sidusamalt ja järjekindlamalt ning ütles erinevalt teistest ka otse välja, milles nad kindlasti kompromisse ei tee. Samas ei mõjunud Laar kuivalt, paras annus inimlikku karismat rõhutas poliitilisi vaateid sobival määral.
Need, kelle meelest Eesti poliitikas parem- ja vasakjõud küllaldaselt ei eristu, peaksid seekord rahul olema. IRL ja Reform rõhutasid selget lähedust ja ühtlasi valmidust valitsus kahe peale kokku panna. Selgelt ilmnesid ka sotside ja Keskerakonna maailmavaatelised ühisosad.
Paraku jättis kõige nõrgema mulje Ansip. Liiga pikk aeg peaministrina on ilmselt teinud oma töö. Tema esinemises ei olnud mitte kõige väiksematki üllatusmomenti ning täiesti puudus ka huumor, üleüldse igasugune inimlik moment. Lõpusõnad oli täiesti formaalsed ja sisutühjad, loosunglikkusse
kaldus suurem osa esitusest. Ansipi firmamärgiks saanud arvude käisestpuistamine ei mõju enam veenvalt, vaid pigem mehaaniliselt. Karisma on kulunud. Sellises olukorras hakatakse tavaliselt meenutama vanu saavutusi ning seda tegi ka Ansip: pronkssõduri äraviimise meeldetuletamine aga ei ole ilmselt enam see, millega valijat homme kodust välja minema sundida.
