Andres Anvelt: Vääritud tõprad
2007. aasta valimisi on juba ammu hakatud nimetama rahavalimisteks. See on ka arusaadav. Nii juriidiliste kui füüsiliste isikute laenupärmi peal paisunud riigieelarve andis poliitikutele võimaluse pumbata kampaaniasse kroonijuveele.
Tasub ainult meenutada toonase valimiskampaania lubadusi tõsta avaliku sektori palgad 25000 krooni peale, suurendada mitmekordselt pensione, viia meid viieteist aasta viie rikkama riigi hulka, liita rohkesti nulle teise- ja kolmanda lapse sünnitoetuse taha ja palju muud magusat ning ahvatlevat. Arvustada pole neid isegi mõtet, sest tegelikult ju ajal millal neid koostati tunduski, et ülihelikiiruse saavutamine majanduskasvus on käega katsutav, kuid…
Selle aasta valimised ja neil kostuvad erakondlikud üleskutsed on palju pragmaatilisemad ning tulenevad pigem hirmust. Hirmust eilse, tänasest ja võimaliku homse masu ees, hirmust avada uks järgmisse arengufaasi, hirmust teadmatuse ees, hirmust mis toimub järgmistel, 2015. aasta valimistel, kui praegu vale ukse avad.
See hirm on muutnud ka erakondade senise valimiseelse taktika hirmutamistaktikaks. Militaarkeeles võiks seda nimetada lahingluureks ehk vastase võimekuse agressiivseks kompimiseks. Kuid poliitlahingu erinevuseks harilikust sõjatandrist on see, et hirmutatakse mitte poliitilist vastast, vaid valijat, sest võit sõltub ju otseselt temast.
Siinjuures tasubki heita pilk mõningate poliittehnoloogiliste sõnaseadeteni ning 2011. aasta valimiste iseloom hakkab selginema. Parimaks näiteks on siinjuures valimismaratoni lõppfaasis reformivõistkonna poolt rajale paisatud hirmulause, et kui eelmistel valimistel oleks läinud teistmoodi, oleks me praegu võlgades, Moskva trepil raha mangumas ja ülemaailmses häbipostis. Hakkaks ikka kõle küll, kui kõik need minevikulubadused oleks täitunud.
Või võtame näiteks IRL-i juhtpoliitikute hirmutamistaktika sotside suhtes, kus tõmmatakse kohe paralleele Kreeka ja Ungari saatusega, juhul kui viimased peaks koalitsiooni ning võimule saama, maalitakse silme ette sotsialismi naasmist. Õnneks päris küüditamisega ei hirmutata.
Samasugust ähvardamistaktikat on kasutama hakanud ka tänane peaminister viimases Õhtulehe peaministrikandidaatide küsitlusdebatis valides põhiliseks hirmuohvriks pensionärid ja noored pered, kes SDE maksutõusude läbi peaks kohe peale valimisi olema hukatud sotside halastamatul ohvrikivil.
Rohelised hirmutavad poliitilise korruptsiooni jätkumise ja süvenemisega, mis viib lõplikult riigi lagunemiseni. Rahvaliit maaelu paratamatu väljasuremisega ning Keskerakond kontrollimatu hinnatõusu ning paranematu tööpuudusega. Üldiselt mitte midagi positiivset. Kusjuures kui eelmistel valimistel lubati saada kiiresti rikkaks, siis nüüd hirmutatakse süveneva vaesusega ja pakutakse vastutasuks rahulolu tänase olukorraga nimetades seda ihaldatud stabiilsuseks.
Peagi aga on sagimine läbi ning elu pöördub taas igapäeva radadele, hirmud taanduvad ning saavad taas osaks ainult keskpärastele Hollywoodi õudusfilmidele. Rahvas jagab parimate hirmustsenaariumite nominatsioonis „Oscarid“ kuuenda õhtul. Kindlasti jääb linastumata verine sõjadraama, mille süžee maalis mulle silme ette vabariigi aastapäeval üks hea tuttav Reformierakonnast: kui valimised võidab IRL, siis pannakse Riigikogu hoone põlema ja süüdi selle eest mõistetakse sotsid.
Pakkusin vastu pealkirja: „Vääritud tõprad -2“. Andekalt naljakas stsenaarium, kuid mitte hirmus.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
