Agu Uudelepp: President tõestas end läänlasena

Vabariigi president sai täna peaaegu esimest korda demonstreerida ka Eestis seda omadust, miks ta riigpeaks valiti - ilmselget, puhast läänelikkust. Tema kõne algus ja lõpp olid üheaegselt nii ilus kui möödapääsmatu žest.

Haapsalu tragöödia ohvreid tuli igal juhul mälestada. Presidendi lein paistab seda suuremana, et ühe teise erakonna stammkommija pidas vajalikuks oma koduparteid lapselaipade najal kõrgemale upitada.

Esimese ametiaja lõpuks hakkab Toomas Hendrik Ilves seega leidma oma viisi, kuidas kõnesid pidada. Selleks ei ole lennartmerelik poliitikute isalik noomimine ega arnoldrüütellik vanaisalik inimestel pea silitamine, vaid elukogenud sõbra moel mõtisklemine, kuhu peaks minema ja mida tegema.

Üldpildis oli Toomas Hendrik Ilvese kõne retooriliselt üsna tugev. Riigi võrdlemine samas vanuses inimesega on vana, kuid igaühele arusaadav metafoor. Presidendi tunnustus Eesti inimesele on mõistetav, sest raskusi trotsides on tõesti tehtud kõik meist endast olenev, et eestlased ei peaks enam ilma oma riigita jääma.

Sellest tulenebki loogiliselt igaühesse julguse ja eneseusu süstimine. Eesti rahvas ei pea enam põdema inimvajaduste kõige madalamal tasandil, vaid võib vaadata kaugemale, elukvaliteedi poole. Ja kaugemale vaatamise osas olen presidendiga täiesti nõus, et valimas peab käima, kuid pärast seda ei tule piirduda valituile abitult otsa vahtimisega.

Oma tuleviku kujundamisel tuleb ise aktiivselt kaasa rääkida ja just seda pani riigipea kuulajatele südamele. Aktiivse ja vastutustundliku hoiaku kujundamine oligi minu meelest Ilvese peamine sõnum. Seda nii oma kodukoha arendamisel, laste kasvatamisel, lõimumisele kaasa aitamisel. teistega suhtlemisel kui ka kõigil ülejäänud teemadel.

Autor on strateegilise kommunikatsiooni ekspert.