JUHTKIRI: Eestlane ja tema riik - õrnuseta kooselu

Eesti riigi 93. sünnipäeval tunnetab nii mõnigi meist, et, nagu luuletaja Liisi Ojamaa äsja nii tabavalt ütles, Eesti riiki kohati nagu ei olekski kodus. Riigiga on raske rääkida. Kaugeks on jäänud.

Riik käitub oma inimeste suhtes liiga tihti nagu kehv lapsevanem. Liiga suure osa ajast ei pööra ta tähelepanu ega anna oma aega, et inimeste jaoks olemas olla. Kui mõnikord harva - üldiselt valimiste eel - pöörabki, püüab ta end inimeste muredest rahaga vabaks osta.

Sellesama rahaga, mida valimiste vahelisel perioodil kärpida, rõhudes prioriteetidele, finantsdistsipliinile ja muudele sellistele sõnadele, mis mõjuvad nagu piits mõisatallis. Pole siis mingi ime, et inimene käitub vastavalt. Kirub poliitikuid, neab erakondi ja vannub, et tema jaoks on kadunud nii Eesti mõte kui usk tulevikku.

Aga siis, näe, läheb ja usaldab värskes uuringus nii valitsust kui Euroopa Liitu hullult enam kui selles maailmajaos kombeks, kaitseväest ja politseist rääkimata. Tuleb pakasega pidupäevaparaadi vaatama ning võtab lapsedki kaasa. Ja tunneb leina koos 1,3 miljoni ülejäänuga, mõeldes Haapsalus hukkunute peale.

Eks see eestlase ja tema riigi suhe olegi nagu elu keskmises Eesti peres. Ollakse koos ilma erilise õrnuseta, palju ei räägita ja kui räägitaksegi, siis tihti selleks, et jageleda. Samas jälle lepitakse - ilma eriliste tseremooniateta - ja kui tõeline häda käes, hoitakse ühte nii et kangemagi kangutaja vägi ei hakka peale.

Riik, mille meie esiisad on loonud ning mille meie ise oleme uuesti vabaks võidelnud, tagab meile juba täna kõik kodanikuõigused, millest peatselt taas kord realiseeruv valimisõigus ei ole sugugi üks väiksematest. Üks olulisematest on aga ka õigus mitte vaikides kannatada vähimatki ebaõiglust, olgu see kui tahes väike või suur. Täpselt nagu igas heas perekonnas.

Lõppude lõpuks ei ole ju olemas mingit umbmäärast Eesti riiki, mis Eesti inimesele olemuslikult vastanduks. Eesti riik ongi ta inimesed - ning mida kiiremini inimesed seda ehedalt tunnetama hakkavad, seda kiiremini saab lõplikult teoks ka tõeline kodanikuühiskond. See ühiskond, mis on seatud inimeste poolt ning inimeste jaoks, kui laenata Abraham Lincolni kuulsat Gettysburgi kõnet.

Nende sõnadega - head iseseisvuspäeva, Eesti!