Kõige olulisem küsimus muidugi on, kas Savisaar siis on või ei ole idanaabri agent ning mil moel ta konkreetselt meie riigi julgeolekut ohustab. Praegu ei ole selle kohta ühtegi käegakatsutavat tõendit esitanud ajakirjandusväljaanded ega kaitsepolitsei. Nüüd, mil džinn on pudelist välja lastud, ei jää aga muud üle, kui Savisaare suhtes uurimise alustamist kaaluda.

Valimisvõitlusse kuuluvaks trikiks tembeldades lihtsalt niisama kõrvale tõsta ei saa tänaseid uudiseid kahel põhjusel. Esimene on välisriigi mõjuagendi kõrvaldamise vajadus suurerakonna juhi kohalt — juhul muidugi, kui väited tõeks osutuvad. Teine põhjus on loomulikult Keskerakonna esimehe õiguskaitse. Kedagi ei saa demokraatlikus riigis rünnata nii tõsiste süüdistustega ilma võimaluseta erapooletuks uurimiseks ning vajaduse korral kohtumõistmiseks.

Omaette teema on tänase “Savilekke” puhul aga küsimus, kelle poolt ning mis eesmärgiga väide Savisaare ohtlikkuse kohta ajakirjandusse paisati. Tänane päev selles selgust ei toonud. Vastupidi, pigem tekitasid Savisaare ning peaminister Andrus Ansipi vastastikkused vihjed segadust üha juurde. Savisaar viitas lekitajatena oma poliitilistele vastastele, valitsuskoalitsiooni kuuluvad poliitikud aga levitasid hoopis sõnumit, et info lekkimise taga võis olla Keskerakond ise.

Fakt on see, et nii plahvatusohtlik informatsioon ei jõua avalikkuse ette kogemata. Ükskõik, milline meie poliitilise džungli elanikest selle pommi aktiveeris, Savisaare vastased või tema ise, näitab kaitsepolitsei ametliku teabeettekande autoriteedi kasutamine valimiseelse relvana, et kiskjatel on küüned väljas.