Vilja Kiisler: Eest ära, Lotila! Jaak Urmet tuleb
idiootidest võrgukommentaatorite, rahakühveldajate, parteiliste sulide ja saamameestega, rääkimata kõikvõimalikku sorti, liiki, laadi ja tõugu varastest ja röövlitest, prügistajatest ja sarikihutajatest“.
Nii kirjutab ennast automaatselt kvaliteeteestlaste hulka arvav eesti kirjanik Jaak Urmet (Wimberg) EPL-is. Mõtleva ja intelligentse inimesena kutsub ta tegema selget vahet väärt- ja rämpseestlastel: viimased on juhtlõigus kirjeldatud, väärteestlased aga „tunnevad vastutust kaaskodanike ja tuleviku ees, nad püüavad endast anda ühiskonnale kõige paremat, olgugi et ühiskond alati neile kõige paremat ei anna. Nad väärtustavad haridust ja teadmisi, loomingut ja kunste, keskkonda ja ühisruumi, teiste aega ja närve, nad on teiste suhtes abivalmid, sõbralikud, vastutulelikud“.
Mõned asjad jäid lugu lugedes siiski segaseks.
Mis vanusest hakkab väärt- ja rämpseestlasteks jagunemine toimima? Kas osa eestlasi kohe sünnibki rämpsuna või saadakse selleks? Kas on võimalik üleminek ühest kategooriast teise? Kas kahel rämpseestlasel võib sündida väärteestlasest laps? Ja kes ikkagi otsustab selle üle, kes on rämps ja kes väärt? Tõesti Jaak Urmet või?
Urmet kutsub väärteestlasi ühinema eesmärgiga võtta võim. Kes on need väärteestlased, kellega koos Urmet hakkab võimu võtma? Kas kirjanikud ja teised loovinimesed? Missugusest võimust on jutt, kas riigivõimust? Urmet väidab, et tunneb solidaarsust teiste loomeinimestega, ent mul on väga raske ette kujutada, et pärast sellise teksti ilmumist ka vastupidine kehtib. Ning missuguste võtetega on kavas rämps pildilt välja suruda?
Veel tahaks teada, millel põhineb Urmeti kindlus, et tema enda näol on tegemist mõtleva ja intelligentse inimesega. Sellel, et ta on koolis käinud ja raamatuid kirjutanud? Sellel, et ta on ta on pikka aega kirjutanud lastesaadete tekste? — Iga laps on muide kuulnud, et kes teisele ütleb, see ise on. Sellest sugeneb aastatega tavaliselt täiskasvanulik mõistmine, et teistest rääkides anname alati tegelikult informatsiooni vaid iseenda kohta. Alati. Ainult.
Või äkki sellel, et on avalikku tähelepanu pälvinud ka lahutatud isana, kes „oleks võib-olla nii vaimselt, psühholoogiliselt kui ka majanduslikult sama palju või veel enam väärt last enda juures kasvatama kui ema“. Sellisel juhul jääb küll üle vaid imestada, kuidas võis nii abivalmi, sõbraliku ja vastutustundliku mehe pere puruneda — kas viimati sattus väärteestlasest isa kogemata kokku rämpseestlasest emaga? Või ei suutnud nüüd kogu rahvast lahterdama asunud Urmet tollal veel kuigi hästi vahet teha, kes on kes?
Muidugi on võimalik, et Urmet on selle teksti kirjutanud nn rollis olles — samamoodi, nagu Sami Lotilagi poolkogemata soone peale sattus ja nüüd enam rollist välja ei saa. Või nagu Peeter Oja „Kolmeraudse“ saates Õhtulehe peatoimetajat Väino Koorbergi sõimates kellegi teise kirjutatud teksti täie näitlejameisterlikkusega esitas. Eesmärk võib olla lihtsalt tähelepanu pälvimine, mis on muidugi kindlustatud — propagandateoreetikud teavad hästi, et laiadele massidele jõuab midagi kohale ainult siis, kui idee täiega üle vindi keerata.
Ent sessamas Lotila ja Oja kontekstis tuleb öelda, et Sami Lotila aluspüksinaljad mõjuvad Urmeti loo kõrval süütute laste muretu mänguna. Minu meelest nõuab sellise teksti avaldamine väljaandelt märksa suuremat vastutustunnet ja kodanikujulgust kui Lotila jutukeste äratrükkimine. Ajaleht saab oma klikid kätte ning „meie oma Lotila“ võidab viisteist minutit kuulsust ka „rämpseestlaste“ seas, kes temast seni kuulnud ei olnud. Õõvastav on vaid, et autori nime taga seisab tiitel „kirjanik“.
Kui see lugu ei ole vaenu õhutamine, siis ma tõesti ei tea, mis seda on.
