Toomas Hiio: ajaloolastel poleks Eesti-Vene komisjonist suurt kasu
Venemaa uus suursaadik Juri Merzljakov tegi sel nädalal toimunud pressikonverentsil ettepaneku asutada kahe riigi ajaloolaste ühiskomisjon 20. sajandi ajalooga seotud vaidluste lahendamiseks.
„Riikidevaheline koostöö ühiste eesmärkide saavutamiseks annab kindlasti paremaid tulemusi kui koostöö puudumine. Sellepärast on suursaadiku algatus üldiselt tervitatav,“ ütles Hiio Delfile. Samas juhtis ta tähelepanu väiksele vastuolule suursaadiku jutus.
„Ühelt poolt kutsub ta üles jätma ajalugu ajaloolastele, teiselt poolt aga kutsub üles moodustama justnimelt riikidevahelist komisjoni, mis sest, et ajaloolaste oma. Minu meelest näitab see, et ajaloo ainult ajaloolastele jätmist ta päriselt silmas ei pea,“ märkis ajaloolane.
Hiio töötas aastail 1998-2008 tegevsekretärina nn Max Jakobsoni komisjonis, mis uuris Eestis toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. Ta selgitas, et see rahvusvaheline komisjon tegutses täiesti sõltumatult ega põhinenud ühelgi riikide kokkuleppel. President Lennart Meri kutsus kokku välismaa spetsialistid, kes moodustasid komisjoni, millel oli oma uurimisrühm.
„Riikidevaheline komisjon lähtub aga eeskätt riiklikust initsiatiivist. Siinkohal sobib meenutada, et niisugustest ühiskomisjonidest — samuti riikidevahelistest, mitte ajaloolaste vahelistest — on viimase viieteistkümne aasta jooksul varemgi juttu olnud, tavaliselt seoses kas ministrite või suursaadikute uuenemisega. Ühesõnaga, see on üks punkt memorandumeis, mis aeg-ajalt meelde tuletatakse,“ meenutas ajaloolane.
Mida annab ajaloolasele komisjon?
Hiio nentis, et ajaloolaste põhitöö on mitte komisjonides istumine, vaid sisuline ajaloo uurimine. Oma töö tulemused avaldavad nad hiljem artiklite ja raamatutena või esitavad konverentsidel ettekannetena ning selles osas on Eesti ja Venemaa ajaloolased teinud kogu aeg koostööd. „Eesti ja Venemaa ajaloolasi seob hulk isiklikke kontakte, mis internetiajastul toimivad ka ilma igasuguste komisjonideta. Nii on Venemaa suursaadiku ettepanek siiski poliitiline algatus riikidevaheliste suhete vallas, mitte niivõrd ajaloolaste praktilist koostööd süvendav algatus," rääkis ta.
"Ajaloolane tunneks kindlasti huvi, mida nähakse niisuguse komisjoni loodava lisaväärtusena, mis ajaloolasele kompenseeriks võimaliku komisjoni asjaajamises võimaliku osalemise ajakulu?“ uuris Hiio.
Piiravad vaid andmekaitse ja riigisaladus
Suursaadik Merzljakov ütles oma ettepaneku täpsustuseks, et komisjon ei tohi haavata kummagi rahva ajaloolist mälu ega teha Venemaad vastutavaks NSV Liidu tegude eest. Vastates Delfi küsimusele, kas nõnda ei seata komisjoni tööle mitte liiga kitsaid raame, nentis Hiio, et ajaloos toimunut ei saa kuidagi olematuks muuta.
„Mis on olnud, on olnud, kas see kellegi ajaloolist mälu haavab või mitte. Suursaadiku kasutatud mõiste rahva ajalooline mälu on veidi ebaõnnestunud, sest ega ühegi rahva kõigil liikmetel ei ole ühist ja üldkehtivat veendumust selle kohta, mis minevikus toimus, ainutõde ei suutnud kehtestada isegi totalitaarsed valitsused. Ajaloouurimuse väärtuslikkuse mõõt on selle tõelevastavus, mida on seda lihtsam kontrollida, mida lähemal on uuritav ajastu. Selles mõttes ei olegi siin võimalik mingeid raame seada kui välja arvata need, mille kehtestab demokraatlike riikide seadusandlus isikuandmete ja riigisaladuse kaitseks,“ leidis Hiio.
"Mis minevikus juhtus, on arhiivide, mälestuste, tolleaegse ajakirjanduse, aga ka arheoloogilise materjali ja paljude muude allikate toel kindlaks tehtav, nii et ega midagi tõeliselt olulist varjata ei õnnestu. Sellepärast riskibki riik, mille arhiivid on suletud, et ka tema ajaloost kirjutatakse teiste riikide arhiivide materjalide põhjal, mis on avatud,“ tõdes ajaloolane.
