Andkem kõik Kaplinskile nina pihta!
Vilja Kiisler võtab 3. novembril Delfis ilmunud arvamusloos "Sofi Oksanen on Sami Lotila" vaikimisi Jaan Kaplinski ja Rein Veidemanni mõtteavalduste sisueelduseks isiklikud madalad motiivid, lähenedes neile loominguliselt ja ignoreerides ideoloogiliste, maailmavaateliste või sisupõhiste põhjuste võimalikkust.
Võimalust, et tuntud kirjamehed ehk omavad arvamusi, mis ei lähtu majanduslikust kadedusest, ealisest kibestumisest või kasuarvestusest, Kiisleri käsitlus ette ei näe.
Kuid miks Kaplinski ja Veidemanni arvamusavaldused peaks Oksaneni puhul erandi tegema?
Ideoloogiliselt järjepidev on eeldada, et nende kirjanduse suurkujude ülejäänud looming on sündinud samalaadsetel motiividel. Ja miks mitte? Ju tundis Kaplinski juba noorpõlve luulet kirjutades lihtsat eestlaslikku kadedust, kuna Paul-Erik Rummo ja Enn Vetemaa luule lugejatele korda läks. Või kui nad ehk õrnas eas veel kibestuda polnud jõudnud – natuke kindlasti juba olid - mängis igatahes rolli majanduslik kasuarvestus: mida rohkem loetakse minu luulet, seda vähem Rummo ja teiste oma. Ööpäevas on lõpuks vaid 24 tundi ja keskmine palk on meil 120 rubla.
Kahtlemata häiris Kaplinskit juba tollal see, et Raimond Kaugveri teosed ehtisid iga endast lugupidava inseneri elutoasektsiooni. Otsene kriitika jäi tulemata ainuüksi interneti ja rahvusvahelise väljundi puudumise tõttu, misõttu tuli hakata tegelema rahvusvaheliselt tunnustatud esseistikaga. Nii sai pisut tigeduseauru välja lasta: mina, Jaan, olen targem kui Raimond. Ja üldse – Raimond Kes?
Kokkuvõtteks tuleb mõned asjad selgeks teha ja öelda need ka Jaan Kaplinski ning Rein Veidemanni jaoks arusaadavalt välja:
1. Ei ole hea, et Kaplinski ja Veidemann avaldavad arvamust, kuna nende arvamustel on kaalu.
2. Ei ole hea, et Kaplinski ja Veidemanni arvamused millelegi oponeerivad või midagi kritiseerivad - kriitikat ja oponeerimist põhjustavad ainult eestlaslik kadedus, kibestumine, kurjus, kasuahnus ja loomulikult on need osaliselt antidepressantide ebaregulaarse tarvitamise tagajärg.
Seega:
3. Ideoloogilist opositsiooni ja sisulist kriitikat pole olemas.
4. Oma lemmikuid ei tohi lasta kritiseerida. Kui seda on siiski tehtud, tuleb kritiseerijaid rünnata isiklikul tasandil, seades nende motiivid kahtluse alla ja püüdes kriitikut halvustada kui isikut.
5. Kogu Nõukogude okupatsiooni aja, 47 aastat, Eestis elanud Kaplinski ei pea arvama, et tema teab nõukogude okupatsioonist ja üldse Eesti eluolust rohkem kui 33-aastane Jyväskylä ja Helsingi elanik Oksanen. Pigem vastupidi – seda tõestab Oksaneni teoste läbimüük Soomes ja edu naisena karmis meestekeskses maailmas.
6. Keegi ei tohi mõelda, ammugi mitte öelda, nagu olnuks Nõukogude ajal elamine - kasvõi mõnel perioodil - huvitav ja lõbus. Elu Eestis oli enne 1988. aastat õuduslugu ja jutul lõpp. Kes selle vastu eksib, on rassist, šovinist, antisemiit, seksuaalne ahistaja, pedofiil ja halb inimene. Kade, kibestunud, tige vana eestlane.
7. Iga looja peab teist loojat toetama, mitte tema loomingut kritiseerima või sellele oponeerima.
Ajakirjandus on ühiskonna valvekoer. On oluline, et ühiskond Vilja Kiisleri ja temaga sarnaselt kaasaegses maailmas orienteeruvate kolumnistide kaudu aitaks ja õpetaks ka meie mõtlejaid, kirjandusprofessoreid ja teisi olulisi kirjandusfiguure. Kui anda neile mõningaid näpunäiteid, osutada puudustele, näpistada ehk pisut ninastki, saab nad tuua tänapäevasesse mõtlemiskultuuri ja vaimuruumi.
Siis on natuke lootust, et nad hakkavad lõpuks õigeid mõtteid mõtlema ning õigeid arvamusi avaldama. Maailm on muutunud ja stagnatsioon jäänud ammu minevikku – uue aja meedia aga esitab sõnale juba hoopis uusi nõudmisi.
