Agu Uudelepp: Peksja sunnitud armastus
Niisugune peamiselt suure naabri asukatega seonduv mõttemall tõi meelde eelmise nädala uudise, et konkurentsitult kõige kajastatavam erakond Eestis on taaskord Keskerakond. Ja täpselt nagu armastame irooniliselt korrata ütlust peksu kui ühe armastamise põhitunnuse kohta, nii teame sedagi, et tsentristide kohta kirjutamine just lillede ja kingitustega ülekülvamine ei ole. Kas see võib aga tähendada meedia leegitsevat armastust Keskerakonna ja tema esimehe vastu?
Kaudselt võib see ju nii isegi olla. Ajakirjanik tahab vaid üht asja – uudist. Ja seda pakub Keskerakond küllaga. Ajakirjanikud ja muidu kirjatsurad saavad tegelikult aru, et nendega manipuleeritakse, kuid lähevad ikka ja jälle orki. Siinkirjutajagi võttis alles paar nädalat tagasi Tallinna linnavalitsuse teemal sõna, kuigi teab täpselt, et just sellisest tähelepanust poliitikud elavad.
Kirjutajate altmineku põhjus on väga lihtne. Keskerakond mõistab suurepäraselt vajutada nendele nuppudele, mis inimesi ärritavad. Tekib lausa tunne, et neil on kusagil laos varuks suured kastitäied konta, mida näljaselt ootava publiku pärani lõugade vahele visata. Rahvuslastele on oma kastitäis, majandusinimestele oma, kultuuritegelastele oma jne.
Ilusasti on kaetud nii need sihtgrupid, kes ise usinalt sõna võtma ja kritiseerima hakkavad, kui ka need, kelle nimel ajakirjanikud tunnevad sisemist sundi ambrasuurile viskuda. Tulemuseks on järjekordsed pealkirjad ja kajastused, kus kritiseeritav ise vastukaaluks sõna võtab ja sellega veel õli tulle valab. Kõik pragiseb ja praksub, ümbruskond on suitsu ja sädemeid täis ning sellest lõkkeasemest tõuseb fööniks – Keskerakond, kes on veel tugevam ja populaarsem kui enne madinat.
Miks on see nii, et mõne erakonna või poliitiku võib meedias sarjamine hävitada, teine kõnnib aga rahulolevalt naeratades sütel, silitab seejuures vanurite päid ning esineb aeg-ajalt isalike sõnavõttudega sellest, kuidas ta kõigile oma vaenajatele andestab? Lihtne. Igal vähegi tegijal poliitikul on oma roll. Vilets roll seab väga kitsad piirid. Hea roll avab nii laiad võimalused, et isegi Tallinna kõige kõrgemast tipust ei ulata neid kõiki nägema.
Keskerakond on valinud endale ohvri rolli. Nad loovad kuvandit, nagu oleks tegemist tänapäeva misjonäridega, kes hoolitsevad ennastsalgavalt vaeste ja vaevatute eest. Ja nagu jumalapoega kunagi selle eest vaenati ja mõnitati, nii sõimatakse nüüd Keskerakonna esimeest. Just nimelt, vaja on oma valijate usku, et sa kannatad nende, mitte enda pärast!
Kui see vastandumine lõpeks, lõpeks ka võimalus oma valijate huvide eest teatraalselt kibuvitsakrooni kanda. See tapaks aga hetkega ohvrimüüdi, mis omakorda lahjendaks valijate hääli. Sellist piibliloo tagasipööramist, kus vein veeks muudetakse, ei taha aga ükski erakond lubada.
Nii olen valmis kihla vedama, et ka edaspidi kutsub Keskerakond ise meedias kurja välja, saab selle eest nahutada ja siis nutab põletavaid märtripisaraid, et kogu maailm teda kiusab. Ise aga piilub seejuures silmanurgast oma valijate poole, kas need ikka näevad ja kaasa tunnevad. Täpselt nagu väikelaps, kes maha potsatades möirgab nutta ainult siis, kui emme näeb.
