Lembitu Kuuse: Pean suusareporterina olema alati tippvormis
Kuuse arvab, et tippsportlase ja telekommentaatori tööd on raske kõrvutada. Juba pelgalt sellepärast, et ajakirjanik peab sportlasest tihedamalt olema tippvormis.
“Reporteri tööd võrdleksin pigem näitlejaga. Publik tuleb saali ja tahab saada elamust. Näitleja ei saa endale lubada kehva vormi — suurelt näitlejalt oodatakse suuri osatäitmisi igal etendusel,” räägib ta. “Ükski reporter ei saa mõelda, et ma nüüd kolm kuud räägin tuimalt, nagu automaatvastaja, õpin ala reegleid ja võistlejaid ning siis ühel heal päeval näitan, mida suudan.”
Kuuse kinnitab, et kui ta mikrofoni avab, üritab parimat. “Sa pead suutma alati olla tippvormis. Väiksemat sündmust suureks rääkida polegi nii kerge… Tõsi, mida suurem võistlus, seda suuremat vastutust tunned ka televaataja ees. Ja eks siis on näidend huvitavam ja osa parem. Loomulikult tuleb roll siis vastavalt ka lahendada. Ka spordireporteri töö on, nagu arstilgi, tellija materjalist. Hoopis teised emotsioonid möllavad, kui meie omad tipud võitlevad. Siis on töötada isegi lihtsam.”
Samas on ka momente, kus Kuuse valmistub olümpiaks sama sihikindlalt kui Jaak Mae, Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi.
“Olümpiahooaja tegemised on tegelikult kõik suuremal või väiksemal määral seotud olümpiaga. Ma ei räägi sellest, et ülekanded ja tööjaotus mängudeks on ammu paigas. Mina valmistun olümpiaks sisuliselt iga päev, kuna suusaülekanded algasid ETVs juba novembris,” kirjeldab ta oma plaane.
“Ja suvelgi tilgub veidi informatsiooni suurte suusatähtede ja nende käekäigu kohta, peetakse suviseid võistlusi jne. Nii et võib öelda, et hingan, jah, Vancouveri rütmis. Aga veel õigem oleks öelda — hingan suusatamise rütmis. Aastaringselt.”
ETV legendaarne suusareporter ei pea sel nädalavahetusel toimuvat Otepää MK etappi olümpiamängude peaprooviks.
“Vahest siiski mitte. Otepää võistlus on kaugelt midagi enamat kui peaproov — olgu või olümpiaks. Nii mulle kui ETV 64-liikmelisele meeskonnale ja kogu Otepää etapi korraldusmeeskonnale on see igal juhul üks aasta tipphetki,” lausub Kuuse. “Me oleme tõusnud teiste töö tarbijast ise suusamaailmale midagi pakkuvaks riigiks. See kohustab. Ka oma televaataja ees.”
Kas Otepääl eestlane ikka poodiumile jõuab?
“Muidugi ootan ja loodan, nagu iga spordisõber, ja lasen siis ka kõigil registritel hüüda, nagu orelimängija ütleks. Aga samal ajal vaatan Otepää võistlust suusataja seisukohast kui tõepoolest peaproovi või midagi peaproovi lähedast olümpiamängudeks. Iga liigutus ja võistlus teenib olümpiaks valmistumise eesmärki. Ehk — kui ka tahapoole jääme, saab loota paremaid päevi Vancouverist.”
Kuusel on aastate jooksul tekkinud rutiin, kuidas võistlusteks valmistuda. “Olen harjunud võistluseelsel õhtul stardiprotokolli kallal töötama. Üritan läbi mõelda võimalikud variandid, kuidas võistlus võiks kulgeda,” kirjeldab ta ameti köögipoolt. “Loomulikult püüan rohkem tähelepanu pöörata favoriitidele. Igal juhul otsin midagi olulist võistluspaiga ja linna kohta. Hea, kui saab kohapeal olla, siis lisandub siia veel värskeim info asjosaliste endi suust, pluss enda muljed.”
Oma karjääri kõige paremat ja halvemat reportaaži Kuuse ei mäleta. “Juhtub, et ei märka midagi olulist ja see jätab jälje võib-olla ülejäänus muidu heal reportaažile. Samal ajal meie sportlaste suurvõitude reportaažid kipuvad vist olema õnnestunud. Aga eks igaühel on oma arvamus. Kõik ei saagi kõigile meeldida.”
Kuuset ei hirmuta oht, et ta tunneb Eesti suusaeliiti liiga hästi ja seetõttu on ta nende suhtes vähekriitiline.
“Kas saab üldse kedagi liiga hästi tunda? Ma usun, et mida paremini ma sportlast tunnen, seda paremini oskan ma ka ta tegemisi seletada ja hinnata. Aga kindlasti on kusagil piir — on asju, mis võivad ja peavad kahe inimese vahele jääma. Kuid see ei mõjuta ju töö tulemust. Elus on ikka niisugused võimsad tugisambad nagu usaldus ja inimlikkus,” põhjendab Kuuse, et reporter on inimene.
Olümpiakalender on Kuusel hästi peas. “Kõigepealt on tähtis esmaspäev, 15. veebruar — siis on Kristina Šmigun-Vähi esimene start 10 km vabatehnikas. Ja muidugi mängude lõpupäev, pühapäev, 28. veebruar. Meeste 50 km klassikat,” lausub ta entusiastlikult, lisades: “Küll ühisstardist…”
Kuusel on meeles kõik Eesti suusatajate võidetud 16 tiitlivõistluste medalit. “See kõik olnuks nagu eile, ja ka Allar Levandi oma, mida mul õnnestus 1988. aastal vahendada Eesti Raadios,” meenutab ta. “Aga mis on meeles kõige kirkamalt? Võib-olla ikka Andruse esimene kuld Lahtis 2001. aastal. Esimene on esimene. Need on kordumatud emotsioonid.”
Hoolimata, et meie kolm suusalootust lähevad väga tõenäoliselt elu viimasele olümpiavõistlusele, ei usu Kuuse, et Eesti suusatamine lõpeb.
“Sa mõtled, et juhe tõmmatakse seinast välja ja ETV lõpetab suusaülekanded? Ei tahaks nii musta stsenaariumi peale mõelda,” muigab ta.
“Muidugi pole niisuguste vägilaste järglaste leidmine ja kasvatamine lihtne. Nende võidud on meid ära hellitanud. Aga et päris vaikus, seda ma hästi ei usu. Paraku tuleb varuda kannatust — nii spordisõbral, kui ka neil andekail ja paljulubavail tipu poole rühkivail noortel. Aivar Rehemaa on juba üht-teist näidanud, oma tundi ootab Algo Kärp. Paljude kiirete meeste seas paistab silma Kein Einaste. Naiste seas on vahe Kristinaga mõistagi hirmutavam. Aga kui Kaija Udras ja Triin Ojaste suudaksid juba stabiilselt punktisaajate hulka sõita, ei saaks ju vaikusest rääkida. Muidugi — Veerpalu ja Šmigun-Vähi masti sportlasi kasvab harva, aga organisatsioon, kes nüüd uusi tulijaid toetab, on palju targem ja kogenum kui paarkümmend aastat tagasi. Kas see lubab uusi tippe kasvatada? Aeg näitab.”
